Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Eelmine nädal maandus postkasti mail koos töö brief'iga. New South Walesi noorte Netballi (ei oska Eesti keelset vastet leida) hooaja eelvõistluse pildistamine. Siin on üldse kõik asjad süsteemsemad. Kui fotograaf peab midagi pildistama, siis saadetakse üldsiselt pdf fail, kus on kirjas kogu info. See välistab lollid kõned ja unustamised. Soovitan sellist lähenemist!

(Brief)

Ega ma netballist midagi ei teadnud, kuigi see on Austraalia enimängitud pallimäng naiste seas. Seega oli asi huvitav. Uurisin enne mänge netist nii palju kui aega oli ja kokkuvõttes lendasin laupäeva hommikul Sydney Olympic Parki suhteliselt külmalt peale.

Esiteks pildistasin NSW U17 ja U19 tiimide kõiki mängijaid ning tegin tiimi pildid. Tibidel oli sisse õpitud modellinaeratus automatiseeritud. Töö oli lihtne.

Tehnilisest küljest soovitan sellistel puhkudel õue kolida ja leida mingisugune neutraalne taust. Hoiduda otsesest päikese valgusest ning olemasoleva valguse järgi säritada tibi -1EV alasärisse. Siis lisada üks välgupoiss (vihmavarjuga või muu valgusallikat suurendava asjandusega) eest. Ja teine välgupoiss kuskilt tagant, et eristada objekt taustast. Välkude tugevused panna tunnetuse järgi.

(Tean, et käed on imelikult ära lõigatud aga rinnatähistuse alumine äär pidi olema maksimaalselt pildil. Kästud- tehtud!)

Hiljem saali minnes sain kreepsu: "tere tulemast Tartu Ülikooli/Mesikäpa/TTÜ/Kalevi/Tallinna/Lasnamäe spordihalli!" Tänu Eesti kehvades saalides pildistamisel õptitule sain õnneks üli pimedas (1/250sek, f2.8, iso1600) hallis kaadrid kätte.

Esiteks pildistasin RAW faili, meelega -1EV alasärisse. Teadsin, et hiljem saan raw failis info tagasi tuua. Teiseks pildistasin laiema nurgaga kui tavaliselt. Mida lühem fokaalkaugus, seda lihtsam pilti mitte ära väristada. Kolmandaks keskendusin rohkem detailidele ja emotsioonidele, mis kiiret säri ei vaja.

Peale mängu paluti mul pildistada võistkondade kodulehele reklaam nägu, kelleks oli rõõmus plikatirts. Teepeal võtsin ühelt laualt valge lina ning pildistasin tirtsu vastu päikest, laualina peegeldina kasutades.

Naasin saalist teadmatuses. Kas mu töö oli üldse rahuldav või on standardid teised/kõrgemad. Mõned tunnid hiljem helises telefon. "Ma tavaliselt ei ütle seda fotograafidele.... Aga su pildid on superhead! Teised toovad meile hunniku actionit (mida tegelikult ei ole võimalik selles saalis hästi pildistada), sinul on värvi ja värskust. Kindlasti tellime sind järgmine kord ka! Aitäh!"

Lisaks sain kätte rugby liiga aasta akrediteeringu. Kisub põnevaks.

Kõik sai Korda!

Australian Masters Brisbane'is ei tootnud nõnda vahvat pildimaterjali kui Australian Open Melbournis. Royal Melbournis Openil olin mina SMP ainus fotograaf. Seega ei pidanud ma Scoti traspordile lootma, ega kellegagi arvestama. Tulin, mil tahtsin, tegin, mis tahtsin.

Võistlus algas probleemiga. Nimelt polnud mul pikka tele-objektiivi. Nikon oli enda oma juba välja laenanud, seega tuli hakkama saada 1kaamera ning 16-35, 35-70 ja 70-200mm objektiiviga.

Jama seisneb selles, et pisemate torude puhul ei jää taust nii udune/pehme. Kui 400mm toruga jääb kõik koguaeg ilus puhas (tausta jura on piisavalt udune), siis väiksematega peab taustale eriti mõtlema. Teiseks pääseb golfarile piisavalt lähedale vaid avalöögil. Alguses tundsin end alasti, ent aja möödudes avastasin piiramatu vabaduse- mul oli rohkem tausta!

Esimesel päeval saabusin võistluspaika 2 tundi varem, ehk kell 5 hommikul (äratus pool 4). Tähed särasid ja kuu valguses hakkasid saabuma esimesed golfarid. Ei Getty ega teised agentuuri tegelased nii varakult ilmuda ei viitsinud. Sellest neile ja kõigile laiskadele õppetund:

Suurim rõhk pildistamisel tasub seega alati panna varahommikule ja õhtule kui päike on madalal. Päise päeva (koleda valguse) ajal istusin ma meediakeskuses, töötlesin hommikust materjali ja krõbistasin nosinaid. Võtsin ühesõnaga rahulikult.

Võistlus ise oli ulmeliselt põnev. Mängiti 4 päeva ning võiduvõimalusega läks viimasele päevale 5-6 naist. Arvestasin võimalike üllatustega (kuigi nagu lõpus selgus, siis mitte piisavalt) ning pildistasin esimest kaheksat naist. Liider Jessica Korda (-7lööki) pidas vastu viimaste radadeni. Siis tegi mitmel rajal järjest bogey ning langes pingereas -2 ga kaheksandaks.

Viimasel rajal said uued liidrid (mõlemal -4) korealased greenile hästi pihta. Kõigepealt oli võimalus Hee Kyung Seo-l meetri pealt pall auku veeretada ning tõenäoliselt turniir võita. Seo lõi löögi, mille minagi lööks 100st 100 sisse, mööda. Nüüd oli võimalus So Yeon Ryu ühe meetri pealt pall sisse veeretada ning võita turniir ning 1,3miljonit AUS dollarit. Ent temagi vääratas. Uskumatu!

(Keeras august välja.)

(Teine miljoni dollari löök)

Jessica Korda tegi viimasel rajal birdy ning sellega selgus karm tõsiasi, et kuus naist lõpetasid tulemusega -3. Seega mängitakse play-off. Kehv asja juures oli see, et kuuest naisest pooled olid keskmikud, kes kobistasid end play-offi ning kellest mul mängupilte ei olnud. Kiskus jamaks. Lootsin Jessica Kordale, keda olin algusest peale rohkem pildistanud.

(Jessica valmistumas avalöögiks)

(Jessica golfikoti karvikud)

(Jessica fistbump caddiega)

Play-offil mängitakse 18ndat rada nii kaua kuni selgub võitja. Suure pinge tõttu suutsid paari meetri pealt mööda lüüa maailma parimad naisgolfarid. Esimene kord võitjat ei selgunud. Kõik läbisid raja 4 löögiga.

(Kolmas miljoni dollari putt)

(Neljas miljoni dollari putt...)

Teisel korral suutis rongi alt pääsenud ameeriklane Jessica Korda (kellest mul OLI trobikond mõnusaid kaadreid) 5-6meetri pealt ülikeerulisest kohast palli sisse putata ning võitis turniiri. JESS!!

Kuna mina pidin lühikese toru tõttu mõtlema taustale, siis asusin teistest fotograafidest eemal ning sain ainsana pildile lõpukarje (seda muidugi koos Royal Melbourni klubihoone ja inimestega). Kõik sai ikkagi KORDA!

(Thanks Jessica!)

Jälle suur samm edasi (Koos piltidega loomaaiast)

Viimased paar päeva olen puhkust nautinud. Käisin esimest korda surfamist proovimas. Lained on siin 2-3m kanti ja loopisid mind kuis ise tahtsid. Surf on väga vinge värk, ent järgmisel päeval olin nagu vana mees. Kõik kohad olid ära hõõrutud ning sinised. Liigutada oli valus.

(Kuna surfilaud on vahast kare, siis esimesed sõidud ilma särgita jätsid suured punased jäljed kõhule. Hiljem olin targem. )

Loomaaias nägin lõpuks ära eukalüpti uimased koaalad, kes uimerdasid aeg luubis, ent olid väga naljakad ja pehmed. Kängurudega sai ka tsillida. Nad on mõnusa olemisega ja tükivad ise inimestele ligi. Lisaks nägin ära müstilise vombati, kelle olemasolus enne sügavalt kahtlesin. Tasmaania kurat, dingo, soolavee krokidill (5m) ja igasugu linnud olid ka toredad. (pildid tulevad hiljem)

Puhkuse teenisin ära, sest tegin naiste Australian Mastersil väga head tööd. Kogu seltskond oli väga rahul. Kõigele lisaks ilmus minu pilt Courier Mail ajalehes, mis on Queenslandi üks suurimaid lehti olgugi, et neil oli oma fotograaf võistlust pildistamas. Kuidas see kõik juhtus!?

Nelja päevane Ladies Masters toimus Royal Pines golfiklubis. Minu peamine ülesanne oli Hollandi fotoagentuurile (kellega SMP koostööd teeb) Euroopa mängijaid ja liidreid pildistada.

Kolmandal päeval tiksusin mitmendat rada Christel Boeljoni ja So Yeon Ryuga, kes olid ühed liidritest. Kuna minu stiil/ülesanne oli leida alati midagi lahedat, siis tihti olin kuskil võsas või mäe otsas ronimas. Märkasin, et Boeljon tundis mu tegevuse vastu huvi (vaatas enda taha, kui ma pildistasin, et näha, mis tausta ma taga ajan jne..)

(Boeljon, kõrkjad ja mina kõhuli maas..)

Kümnenda raja avalöögil pildistasin neid tagantpoolt, rahva seast. Kohe peale lööki panin mootori täiega tööle ning sekundi murdosa jooksul lendasid raja korravalvurid mu juurde. Nonii, et nüüd lendad küll võistluselt välja ja et mis sul üldse arus oli, mis sa siin häirid golfareid jnejne. Mille peale astub teemasse Boeljon ning ütleb turvajatele, et ma pildistasin peale lööki ning mul on meedia silt kaelas, tegin kõik õigesti. Mehed tõmmake tagasi!

(Löök ja klõps..)

Järgmisel rajal tuli Boeljon minu juurde ja rääkisime paar sõna turvameeste teemal. Tänasin teda ja ta vabandas, et pidin sellist lollust kannatama.

Viimasele päevale läksid Boeljon ja Ryu liidritena. Boeljon oli ainuliider Ryust 4 lööki taga. Pildistasin neid algusest peale ning Boeljon sai viimaseks rajaks Ryuga skoori viiki. 18ndal rajal (par 5) ei saanud Ryu greenile korralikult pilhta ning Boeljon oli 2löögiga august 6-7m kaugusel. Uskumatult pingelise hetkel Boeljon ei vääratanud ning võitis viimase raja birdy-ga turniiri..

Peale tseremooniat ei olnud kahtlustki, et Boeljon saaks keelduda minu kiirest eksklusiiv fotosessioonist karikaga. Viisimegi ta radade vahel ühte ilusasse kohta, Scott hoidis (esimest korda elus kedagi assisteerides) peegeldit (mis oli tegelikult seinalt maha kistud reklaamplakat) ja pildistasime mõned minutid. Pilt sai täieliku aplausi osaliseks. Pool pressikeskust jooksis minu läpaka taha seda vaatama. Järgmisel päeval oli pilt suurelt Courier Maili spordiküljel. Hollandi agentuur kiitis ainuisikuliselt minu tööd, lootes mu pilte näha ka Australian Openilt Melbournis.

Hetkel istungi lennujaamas. Esimesest lennust jäin maha. Teise lennu puhul pidin monopodi pärast uuesti tsekk inni minema. Ühesõnaga igavene jant. Ent ärevus on kergelt sees, kuna homme hakkab Australian Open naiste golf, kus mina olen SMP ainus fotograaf…

(TÕESTUS! Vombat eksisteerib!!)


(Eukalüpti narkomaanid)


(Tasmaania Kurat)


(Kes hüppab kõrgemale, kas mina või känguru? Vastus: mina, sest kängurud ei hüpanudki!)

Pretty much fucked (peamiselt ilm)

Paljude asjade kokku langemisel on viimased kaks nädalat olnud keerulised. Ilm on koeralik (dingolik), töid langeb ja jälle tuleb meelde tuletada mitmed vanad tõed. Ära iial ütle iial ning mis ei tapa teeb tugevaks. Tugevus on õnneks ainus, millega probleeme ei ole..

Peale Sydney Internationali oli kalendris Austalian Open Melbournis. Raha oleks tulnud sponsorite kommerts ürituste (8päeva jooksul kolm üritust) pildistamisega ning vaim oleks karastunud "vabal ajal" tennise pildistamisega. Kahjuks ütlesid sponsorid SMPga lepingu viimasel hetkel üles ning minu akrediteering ootab kurvalt siiani pressikeskuses omanikku. Oli ka valik minna ja pildistada ilma tasuta, ent hetkel ei saand ma seda lõbu endale lubada.

(Mehed kellega me Australian Openit pildistada ei saa..)

Mõnes mõttes kahju, iga päev vaatan mänge telekast ning mõtlen, et mul on tegelikult võimalus ise väljaku kõrval olla. Samas ei tohi kõiki komme korraga ära nahistada, muidu saab isu täis. Ootan järgmist aastat..

Esimesel veebruaril peaks algama Womens Australian Masters golfi turniir Gold Coastil, Brisbane's, ent ilm on siin ikka tõeliselt hukas. Lähiajal leevendust pole oodata, arvatavasti jääb turniir ära. Veebruari teises pooles on ilm ehk parem, siis toimub Melbournis Australian Open Golf. Ehk jälle on sisse vajunud mitme nädalane tööauk. Ja need augud hästi ei mõju.

(Minu töölaua ilmamees.)

Raha teenib siin normaalselt kui tööd on. Samas kulub kah mõnusalt. Keskmiselt saab nädala eest umbes 800$-1000$ (1$- 10eek - 0,63€). Üür maandub 200$ kanti nädalas ning muud kulutused umbes 40$ päevas (Tennis 25$/h, golf sama, kinopilet 15$, õlu pubis 6$, praad 10$, rongipilet linnalähistele 10$ edasi-tagasi). Raha peakski üle jääma, kui tööd piisavalt oleks.

Selleks, et ma tööauku kaelani sisse ei kukuks otsustasin eelmisel ja sel nädalal natukene ehitust teha. Sellid olid ülirõõmsad mind jälle nähes ning kaks nädalat (millest 7päeva oli tööd) läksid kiiresti. Kogemustekott suurenes karavani renoveerimise (lammutus, värvimine, linoleomimine) ja waterproofingi võrra.

Sel nädalal, kui lõplikult kinnitatakse, et golf Brisbanes jääb ära, võtan asja käsile. Minu kodulehe uued alamportfooliod, mille just Daily Telegraphi bossile tegin, meeldisid talle väga. Tee on sillutatud, mõne aja pärast teen teise tööna, mitte ehitust vaid pilti..

(Eesti Ekspress üllitas minu võitlustest artikli)

Oleme siin olnud juba pea pool aastat. On olnud õnnestumisi ja venimist. Stabiilsuse saavutamine on tegelikult palju pikem protsess. Hing on rahul, et siia sai tuldud, ots on käes. Nüüd tuleb vaid vastu pidada ja veel sügavamale end sisse närida.

PS! Vaadake mu kodulehe uusi portfoolioid ning ärge unustage klikkida follow/share nupukesi lehe all vasakul nurgas;)

15 päeva tennist järjest

Sydneys sai tennis läbi, minu parimad palad siin. Nüüd 5 päeva puhkust ja viimane nädal Australian Openil Melbournis, siis Brisbane'i Ladies Australian Open Golfi pildistama. Väsind on olla. Rohkem ei jõua trükkida.

(Kirjutasin mõned postid tagasi ärevast hetkest Brisbanes, enne finaali. Siin see on!)

Sydney International Tennis

Sorri, et vahepeal kirjutanud ei ole. Mängud algavad üheksast ja lõppevad peale südaööd. Und jagub maksimaalselt 6 tunniks ning vabasid hetki eriti ei ole. Lisaks oli vahepeale tennisekoll ette tulnud. Sama pall, samad staadionid, samad mängijad. Different day, same shit!

Meie tiim on aga mõnus. Kõik hoiavad kokku ning hoomor, mida voolab ojadena, hoiab pea püsti. Kõike tehakse läbi mõnusa huumoriprisma ning rasked päevad mööduvad kiirelt.

SMP images on kasvav agentuur. Meie ülesanne on Getty Imagesilt nii palju otsasid kätte saada kui võimalik. Hetkel oleme neilt kätte saanud golfi, tennise, pesapalli ning osakese ragbit ja kriketit. Mingeid asju veel, ent need hooajad vist pole veel alanud. Meie tiim teeb head tööd ja asjad liiguvad selles suunas, et Getty vaikselt kiheleb. (Muide, ma kirjutan neid asjandusi sestap sellises naljakas keeles, et keegi Gettyst google tõlkijaga aru ei saaks, mida ma neist räägin;)

Ülemaailmsete Getty kontorite IP aadressid välguvad igapäevaselt SMP lehel, mis tähendab seda, et meil hoitakse silma peal. Mis on igati hea, sest nii näevad Getty suured bossid minu omalaadseid pilte ning harjuvad mu nimega. Kes teab, mil see kasuks võib tulla.

Võistlustel on meil ülesanded jagatud, kes millisel Getty vennad silma peal hoiab. Nad ei tohi saada pilti, mida meil ei ole. Siiani oleme neist alati sammuvõrra paremad olnud. Alustades ekslusiivsessiooniga Kanepist.

Kuna me oleme arvestatav jõud teiste agentuuride vastu on meie bossi, Scoti, jutul käinud ka Canoni ja Nikoni esindajad, mõlemal kaasas oma uued lipulaevad (D4 Nikonil ja Dx Canonil, mida ka mul on õnnestunud näppida). Kahinad käivad, et lähiajal saame suure hunniku täisvarustust kas siis Canonilt või Nikonilt. Nad tahavad, et Australaasia tulevane suur jõud, kasutaks just nende tehnika See peaks ka minu tehnikamured mõneks aastaks lahendama. Eks paistab.

Ühesõnaga võitlus käib. Staarid (vähemalt naistest) on kohal ning pildid on sellised:

Järgmiseni..