Joosep Martinson fotoblogi

Pretty much fucked (peamiselt ilm)

2012-01-28T08:22:00.006+02:00

Paljude asjade kokku langemisel on viimased kaks nädalat olnud keerulised. Ilm on koeralik (dingolik), töid langeb ja jälle tuleb meelde tuletada mitmed vanad tõed. Ära iial ütle iial ning mis ei tapa teeb tugevaks. Tugevus on õnneks ainus, millega probleeme ei ole..

Peale Sydney Internationali oli kalendris Austalian Open Melbournis. Raha oleks tulnud sponsorite kommerts ürituste (8päeva jooksul kolm üritust) pildistamisega ning vaim oleks karastunud "vabal ajal" tennise pildistamisega. Kahjuks ütlesid sponsorid SMPga lepingu viimasel hetkel üles ning minu akrediteering ootab kurvalt siiani pressikeskuses omanikku. Oli ka valik minna ja pildistada ilma tasuta, ent hetkel ei saand ma seda lõbu endale lubada.

(Mehed kellega me Australian Openit pildistada ei saa..)

Mõnes mõttes kahju, iga päev vaatan mänge telekast ning mõtlen, et mul on tegelikult võimalus ise väljaku kõrval olla. Samas ei tohi kõiki komme korraga ära nahistada, muidu saab isu täis. Ootan järgmist aastat..

Esimesel veebruaril peaks algama Womens Australian Masters golfi turniir Gold Coastil, Brisbane's, ent ilm on siin ikka tõeliselt hukas. Lähiajal leevendust pole oodata, arvatavasti jääb turniir ära. Veebruari teises pooles on ilm ehk parem, siis toimub Melbournis Australian Open Golf. Ehk jälle on sisse vajunud mitme nädalane tööauk. Ja need augud hästi ei mõju.

(Minu töölaua ilmamees.)

Raha teenib siin normaalselt kui tööd on. Samas kulub kah mõnusalt. Keskmiselt saab nädala eest umbes 800$-1000$ (1$- 10eek - 0,63€). Üür maandub 200$ kanti nädalas ning muud kulutused umbes 40$ päevas (Tennis 25$/h, golf sama, kinopilet 15$, õlu pubis 6$, praad 10$, rongipilet linnalähistele 10$ edasi-tagasi). Raha peakski üle jääma, kui tööd piisavalt oleks.

Selleks, et ma tööauku kaelani sisse ei kukuks otsustasin eelmisel ja sel nädalal natukene ehitust teha. Sellid olid ülirõõmsad mind jälle nähes ning kaks nädalat (millest 7päeva oli tööd) läksid kiiresti. Kogemustekott suurenes karavani renoveerimise (lammutus, värvimine, linoleomimine) ja waterproofingi võrra.

Sel nädalal, kui lõplikult kinnitatakse, et golf Brisbanes jääb ära, võtan asja käsile. Minu kodulehe uued alamportfooliod, mille just Daily Telegraphi bossile tegin, meeldisid talle väga. Tee on sillutatud, mõne aja pärast teen teise tööna, mitte ehitust vaid pilti..

(Eesti Ekspress üllitas minu võitlustest artikli)

Oleme siin olnud juba pea pool aastat. On olnud õnnestumisi ja venimist. Stabiilsuse saavutamine on tegelikult palju pikem protsess. Hing on rahul, et siia sai tuldud, ots on käes. Nüüd tuleb vaid vastu pidada ja veel sügavamale end sisse närida.

PS! Vaadake mu kodulehe uusi portfoolioid ning ärge unustage klikkida follow/share nupukesi lehe all vasakul nurgas;)

15 päeva tennist järjest

2012-01-15T12:47:00.003+02:00

Sydneys sai tennis läbi, minu parimad palad siin. Nüüd 5 päeva puhkust ja viimane nädal Australian Openil Melbournis, siis Brisbane'i Ladies Australian Open Golfi pildistama. Väsind on olla. Rohkem ei jõua trükkida.

(Kirjutasin mõned postid tagasi ärevast hetkest Brisbanes, enne finaali. Siin see on!)

Sydney International Tennis

2012-01-13T02:27:00.007+02:00

Sorri, et vahepeal kirjutanud ei ole. Mängud algavad üheksast ja lõppevad peale südaööd. Und jagub maksimaalselt 6 tunniks ning vabasid hetki eriti ei ole. Lisaks oli vahepeale tennisekoll ette tulnud. Sama pall, samad staadionid, samad mängijad. Different day, same shit!

Meie tiim on aga mõnus. Kõik hoiavad kokku ning hoomor, mida voolab ojadena, hoiab pea püsti. Kõike tehakse läbi mõnusa huumoriprisma ning rasked päevad mööduvad kiirelt.

SMP images on kasvav agentuur. Meie ülesanne on Getty Imagesilt nii palju otsasid kätte saada kui võimalik. Hetkel oleme neilt kätte saanud golfi, tennise, pesapalli ning osakese ragbit ja kriketit. Mingeid asju veel, ent need hooajad vist pole veel alanud. Meie tiim teeb head tööd ja asjad liiguvad selles suunas, et Getty vaikselt kiheleb. (Muide, ma kirjutan neid asjandusi sestap sellises naljakas keeles, et keegi Gettyst google tõlkijaga aru ei saaks, mida ma neist räägin;)

Ülemaailmsete Getty kontorite IP aadressid välguvad igapäevaselt SMP lehel, mis tähendab seda, et meil hoitakse silma peal. Mis on igati hea, sest nii näevad Getty suured bossid minu omalaadseid pilte ning harjuvad mu nimega. Kes teab, mil see kasuks võib tulla.

Võistlustel on meil ülesanded jagatud, kes millisel Getty vennad silma peal hoiab. Nad ei tohi saada pilti, mida meil ei ole. Siiani oleme neist alati sammuvõrra paremad olnud. Alustades ekslusiivsessiooniga Kanepist.

Kuna me oleme arvestatav jõud teiste agentuuride vastu on meie bossi, Scoti, jutul käinud ka Canoni ja Nikoni esindajad, mõlemal kaasas oma uued lipulaevad (D4 Nikonil ja Dx Canonil, mida ka mul on õnnestunud näppida). Kahinad käivad, et lähiajal saame suure hunniku täisvarustust kas siis Canonilt või Nikonilt. Nad tahavad, et Australaasia tulevane suur jõud, kasutaks just nende tehnika See peaks ka minu tehnikamured mõneks aastaks lahendama. Eks paistab.

Ühesõnaga võitlus käib. Staarid (vähemalt naistest) on kohal ning pildid on sellised:

Järgmiseni..

Maailma igavaim finaal

2012-01-08T12:54:00.004+02:00

Murray võitis mängu enne selle algust. Mitte keegi ei kahelnud, et nii juhtub. Sestap ei olnud põnevust, emotsioone ega võimsaid pilte. Ühtteist siiski sain.

Homme lendan tagasi Sydneysse kus hakkab sama asi. Sydney International. Uued staarid, uus stata, uued pildid..

Kaia Kanepi. See on võit!

2012-01-07T15:34:00.006+02:00

Tänane algas vaikselt. Finaalilõhn oli juba hommikul ninas, seega erilist võitlust eelnevate mängudega ei pidanud. Võtsin rahulikult ühesõnaga.

Meeste poolfinaali pildistades märkasin teisel tribüüni teisel korrusel olevat kaitseklaasi, millesse päike tagant peale paistis. Sättisin klaasist murduva valguse täpselt õigesse kohta ning kaamerat sentimeetri kaupa üles, alla liigutades sain valida, millist värvi spektrist kasutada tahan. Andy Murray puhul nõksutasin ennast kollase peale.

Ja Bernard Tomici puhul valisin oranži:

Mäng ise oli lahjavõitu. Nagu Austraalia sinep. Paar head kaadrit siiski sain.

(Kotis! Homne finaal tõotab tulla sarnaselt lahja.. Kahjuks..)

Ja siis algas Kaia mäng. Enne mängu organiseeriti just mind mündiviset pildistama. Ehk olin ainukene fotograaf, täismaja areeni keskel ja Hantuchova ja Kanepi poseerisid ainult mulle koos mündiviskajaga (pool või pall). Saalis valitses vaikus ja 5tuhat inimest kuulsid ainult minu katiku klõbinat. Päris huvitav tunne oli.

Mäng ise, oli kehva, sest sai kuradi kiiresti läbi. Peab Kaiale mainima, et ta ikka kolmanda geimi ka mängiks. Mängu jooksul, mida me kolmekesi SMP fotograafidega pildistasime ei jõudnudki suurt midagi teha.

Aga ega Martinsonid ilma leiutamata ei saa. Nikoni menüüs on selline põnev asi nagu "multiple exposure" (mitmekordne säritus). Filmiajal oli seda lihtne teha. Tegid pildi aga filmi edasi ei kerinud. Tegid samale kaadrile uue särituse. Ja seda nii palju kui süda lustis. Sama süsteemi kasutasin ka täna, aint et digitaalselt ja Nikoniga (Canonil seda varianti pole). Piltide arvuks panin 5 ja kaamera kleepis kõik kaadrid ühele failile. Photoshoppi selleks ei kasutanud. Midagi uut.

Turniiri alguses tegin Kaiaga nalja, öeldes tsau asemel, et "finaalis näeme!" ja etskae...

Ja moosivarga näoga (Silver Karjuse otsene tsitaat) Kaia vaatas mulle alati sõbralikult, mõnusalt kaadrisse.

Ja ega Kaia mu pilte niisama ei saa. Vastutasuks sain temaga teha eksklusiiv pildistamise karikaga. Ja seda kohe peale mängu lõppu. Getty fotograafid, kes meie kõrval tiksuvad, vaatasid neid kaadreid keeled ripakil.

Kell on 1 öösel. Oli hea päev, ent surnd on olla. Külastage siis ikka www.smpimages.com lehte ka. Seal kõik pildid mis täna tehtud. Head ööd!

Kaia Kanepi. Tulin Austraaliasse, ent pean ikka eestlasi pildistama.

2012-01-05T13:33:00.005+02:00

Austraallased on humoristid. Minu päritolu ümber sai mitu head nädalat nokitud. Et ala kas sul seal elekter on jne. Täna peale Kanepi võitu läksin kolleegide juurde, patsutasin õlale ja küsisin, et kui mina olen kuskil kolkakülast pärit ja minu kaasmaalane on poolfinaalis, siis kus teie tegijad on? Ozzid jäid vaikseks ja enam pole kommentaare Eesti kohta kuulnud.. (Tänks Kaia!)

Mäng oli põnev. Isegi liiga põnev. Mitu geimi ootasin Kaia fännidega taga nendega samal joonel, Kaia viimast võiduröögatust. Aga oioi, kui kaua ma pidin seda ootama. Eduseisult 5:3 jõudis asi kiire lõppmänguni, mille lõpuks nippa-nappa Kaia võitis.

Cheers.

Serena Williams

2012-01-04T14:08:00.007+02:00

Tänane tippsündmus oli Kaia võit maailma 16. reketi üle. Kaia toksis rahulikult, nagu mina pinksi, ja võitis mängeldes. Pärast rääkisin temaga pressikeskuses juttu ning esimest korda olin siin olles Eesti meediale kasulik. Saatsin lehtedele pilte ja andsin Kaia lauseid. Eks te vist olete isegi neid uudiseid kuulnud ja näinud. Ja Kaia ei pea enam mu blogist pilte võtma, sest andsin talle isiklikult kogu kupatuse nautlemiseks, seega siia vaid paar pilti:

Tänane peaeesmärk oli jutustada lugu Serena Williamsist. Tegelikult oli mul ka muid ülesandeid, ent korraldajad, kes täidavad www.brisbaneinternational.com.au saiti tahtsid teha fotostoori Williamsist. Seega jälitasin teda ja pildistasin kõike. Väsimus on peal, palju kirjutada ei jõua. Nautige pilte.

Homseni.

Brisbane International Tennis, Day 2.

2012-01-02T15:31:00.006+02:00

Eestlased jäid täna poolikuks. Kanepi võitis, Zopp mitte. Kõikse nõmedam on see, et see, mida te telekast näete on vaid põhiareen. Ehk Pat Rafter Arena, mis mahutab 5500 inimest. Kõik muud mängud toimuvad ala Tere tennisekeskuse väljakutel. Kuramuse siniste kiledega kaetud traataiad, mis on alati taustal. Ülevalt alla ka ei saa pildistada ning mängud on päise päeva ajal. Ehk mitte ainsatki niidiotsa, kuidas nendel väljakutel mängijate pildid ilusaks teha.

(Kanepi ja Zopp mängisid just sel väljakul)

Proovisin teha, mis andis ning kasutasin esiteks pikki objektiive, et rõva traat oleks nii udune kui võimalik. Teiseks pildistasin erinevaid fragmente nii, et taustale jäi uduselt sinine kile, mis andis natsa vürtsi ja ei olnud väga kole.

Päeva teine pool koosnes Serena Williamsi ja Sam Stosuri mängudest, mis mõlemad toimusid peaareenil. Seal on kõigele mõeldud. Valgust on küllaga (iso1600, f4, 1/1250sek) Väljaku ühelpool ääres on tele- ja teisel pool fotokaevik. Sealt saab kenasti rahva taustale. Lisaks on võimalus kõrgemalt alla pildistada ning üldse siiberdada ja erinevaid lahendusi otsida.

Täna oli 16tunnine tööpäev ja niimoodi jätkates arvutasin, et pildistan Jaanuaris pea 500 tundi tennist.. Fotograafi töö EI OLE reisimine/modellide pildistamine/palju palka saamine.. Homseni!

Brisbane International Tennis, Day 1.

2012-01-01T11:53:00.004+02:00

SMP tiim koosnes 5st fotograafist. Scott, kes pildistas vähem, organiseeris teisi. Portugaallane Celio pildistas kohustuslikke firmade ja mängijate kohtumisi sviitides. Tina klõpsis seltskonda ja publikut. Chris, Scott ja mina pidime kolme peale kõikidest mängijatest pildid saama. Minu lisaülesanne, mis kergendas rasket ringi siiberdamist, oli jällegi peale kõige muu "värvi" toota. Kuni õhtul 5ni oli suht kiire, seega ei jõudnud väga "värvi" peale mõelda.

Väljakute vahel siiberdades põrkasin Kaia Kanepiga kokku. Rääkisime paar sõna juttu. Ta oli heas tujus ja lubas homme vastasele koti pähe tõmmata. Lisaks oli võistlustules Jürgen Zopp, keda sain pildistada vaid paar minutit. Õnneks on ta ka homme olemas, sest täna võitis. Eks siis parandan vea ja keskendun talle enam.

Hommikune tipphetk, kui seda niimoodi saab nimetada, oli Kim Clijstersi mäng ja Baghdatis/Murray paarismäng. Aga kunsti neist välja ei jõudnud võluda.

(Maailma kolmas reket Murray ja 44. Baghdatis)

(Vigastusest paranenud Kim Clijsters)

Scott on vana kala. Ta teadis täpselt, mis kell päike katuse vahelt peaväljakule paistma hakkab. Selleks ajaks suunas ta mind pildistama ning ütles muheledes: "do what you do!" Ehk algas minu lemmik, kuldne pooltund päikesetriibuga. Selle aja jooksul kasutasin ära iga vähemagi võimaluse, luua midagi huvitavat ja särtsakat. Daniela Hantuchova lendlev pats ja päike tegid päeva!

(Hantuchova vastane Cibulkova)

Kõik olid häpid. Esimene päev möödas, neli nädalat tennist järjepanu veel........

Uus aasta vana hea korvpalliga

2011-12-31T15:37:00.005+02:00

Peale golfi pildistamist oli jälle vaikus. Teenitud raha raiskamine. Käisin kriketit vaatamas ja sain lõpuks pihta, mis värk on. Lisaks mängisin üle päeva golfi, käisin jooksmas ja tegin "getto workouti".

(Kriket Sydneys koos 27 000 inimesega. Kriket on fun!)

(Moore Park Golfi driving range)

Proovisin ära känguru liha. Beežitasin rannas ja suplesin pea 3m lainetes. Ühesõnaga nautisin vaba aega. Alates tänasest ei ole mul see kuu mitte ühtegi vaba päeva. Seega puhkus kulus ära. Ja raha ka..

(Üli punane känguru liha, mida peab küpsetama madalal tulel ja kaua.)

(Häid pühi!)

(Coogee beachi laine versus Eesti mees)

Tänasega sai puhkus läbi. Nimelt lendasin Gold Coastile, et pildistada Brisbane International Tennist. Tennis hakkab homme, seega tänane õhtusöök oli korvpall. Gold Coast Blaze versus Melbourne Tigers, kus mängis mõned aastad tagasi ka Martin Müürsepp.

Mängu tase oli parem, kui eestlastel, ent mitte väga. Suurim vahe oli see, et mürglit oli rohkem. Korvpall ei olnud lihtsalt korvpall nagu Eestis, vaid korvpall oli shõu. Erinevad akrobaadid ja tantsutüdrukud ning üldine melu. Saku Suurhalli suurune saal oli suht mõttetu mängu ajaks ikkagi pooltäis. Isegi naised viitsivad kossule tulla, sest koss on shõu! Sellega väike mõttetera Eesti kossuliidule..

...oi, uus aasta saabus just nüüd. Homme pean varakult ärkama, seega Sydney ilutulestiku vaatamine telekast on mulle piisav. Head uut aastat, kallid lugejad!!

Golf on lahe!

2011-12-20T05:10:00.003+02:00

Pühapäeval sai lõpplahenduse JBWere Australian Masters. Viimasele päevale liidrina läinud austraallane, Geoff Ogilvy, pidi alla vanduma tugeva tuules mängimist armastavale inglasele Ian Poulterile. Poulter alustas päeva kahe löögiga taga olles, ent vormistas lõpuks nelja löögise edumaa.

Minu eesmärk oli liidritega kaasas jõlkuda. Seega jõlkusingi 18 rada, umbes 4 tundi tüüpidel sabas ja pildistasin pea igat lööki. Tegelikult oli päris põnev. Tuhanded inimesed, täielik vaikus ja pinge õhus enne igat lööki. Golf on lahe!

Kuna golfarid kõnnivad päris kiiresti, siis tegelikult seadsin positsiooni sisse üle ühe löögi. Ehk näiteks, ei pildistanud avalööki, vaid ootasin juba seal, kus pall maandub. Tegin teisest löögist pildi ja kolmandat lööki ei pildistanud vaid läksing juba greenile ette ära. See süsteem toimib hästi, sest siis on võimalus kaalutleda, millist palli, mis positsioonis pildistada. Kiirustades tekivad tihti lihtsad vead. Ehk mingid elektripostid on taustal ja tumeda metsa puhul taustal, ei jõua säri 100% õigeks kruttida jne.

Tegelikult on fotograafil õigus rahvast piiravatest lintidest seespool olla. Seda aga ainult käe pikkuse võrra. Kui aga igal löögil varem kohal olla, end selili visata ja kameeleonit mängida, siis kedagi eriti ei huvita. Seega see süsteem toimis.

(Kõhuli liivas olles tehtud kaader Ian Poulterist)

(Kuna meil oli 6 fotograafi, siis minu lisaülesanne oli pildistada "laialt")

Terve Mastersi murdepunkt 16 rajal, kus Ogilvy tegi ulme birdie. Hetkeks tekkis lootus, et Ogilvy võib mängu tagasi tulla, ent Poulter vastas veel ulmema birdiega ja mäng oli tehtud.

Meie fototiim oli lahe ja toimis suurepäraselt. Kõikidel olid oma ülesanded ning vabadel hetkedel sai täielikku kino. Näiteks, kutsus Scott ühel hetkel (hommikul, kui midagi väga tähtsat ei toimunud) kõik fotograafid pressikeskusesse nagu oleks tulekahju lahti. Mehed jooksid üle aasade, nii et higi voolas. Ja tuli välja, et seda kõike selleks, et teha see video:

SMP Images at Melbourne JBWere Masters Golf from RPB Productions on Vimeo.

1. Jaanuaril lendan Brisbane'i, et sealset Brisbane International Tennis Tournamenti pildistama. Sinna antakse see sama Nikoni kama mulle kaasa, seega saan ai servo ja madala valguse tingimustes pildistamist testida, peale seda kirjutan Nikon vs. Canon posti. Cheers.

Kepimees Geoff

2011-12-17T12:04:00.006+02:00

Päike on siin võimas. Kui tavaliselt olen mina see, kes jalgrattureid ja golfareid nende päevitustriipude pärast nokib, siis täna naersin juba enda üle. Ninal on karvavahetus periood ja keha kui malelaud. (Kuidas teil päevitusega on?)

Täna läks kõik nagu pidi. Siblisin, kus tahtsin ning otsisin värvi. Ideed hakkavad otsa saama. Üht teist veel leiutasin ja leidsin. Homme leiutavad golfarid. Siis selgub võitja.

(Ian Poulter ja tema lillad ketsid)

(Tiid)

(Matthew Millar)

(Robert Allenby ja tema draiveri-part)

Lõbutsesin kuni asjalood muutusid. Ian Poulterile, kes hoidis enne tänast liidri positsiooni, oli järgi jõudnud kohalik golfiäss Geoff Ogilvy. Eagle ja mitmed birdied ja mees oli -5 pealt läinud -13ga võistlust juhtima.

Minu ülesandeks sai selliga viimased kaheksa rada kaasas käia ja tulistada- neid pilte läheb kui sooje sajju. (Vahva usaldus, et just mina pidid kõige tähtsamat asja pildistama). Fotograafe, telemehi ja muid asjapulki tolknes kümnete kaupa Geoffi sabas. Melu oli lahe. Uus elamus. Uued pildid.

PS! Australian Openi akrediteering sai tänasega kinnitatud...:P

Ole nähtamatu!

2011-12-16T10:30:00.004+02:00

Esimestel päevadel ma väga ei teadnud, mida teha, kus olla. Eesti lollide turvameeste kartus oli sees- kui varvas on üle joone on kõik perses. Teisel päeval mõistsin, et austraallased võtavad asja loogiliselt, mitte reeglitest olenevalt. Täna sahisesin nagu noor jumal radade vahel. Keegi ei näinud mind, ent ma olin kõikjal.

Golf on haritlaste mäng. Siin kehtivad džentemanide reeglid. Golfarid ei toksa varbaga palli paremasse kohta, isegi kui keegi ei näe. Kõik toimib üldmõistetavate tavade järgi (common sense). Ka fotograafid on mängijad. Meie mäng kestab sama kaua kui golfarite oma, on sama väsitav, ent sama oluline. Meie tööd vaatavad tuhanded inimesed ning me elame kogu hingest oma tööle kaasa (kahju, et vähem palka saame..). Ja seda kõike mõistavad nii golfarid, kohtunikud, politseinikud kui kõik muud asjapulgad.

Tihti kui golfar pallile (mille lähistel on fotograaf) läheneb, teretab ta fotograafi. Küsib mõne küsimuse, viskab nalja. Peale lööki tuleb ja palub pilti näha, muigab, küsib nime ning järgmine kord juba teretab nimepidi. Luke Donald, kes on maailma esinumber ning teeninud see aasta juba 6,6 miljonit dollarit auhinnaraha, teab mu nime. Teretab alati kui näeb ning on muidu muhe sell. (Sellega väike vihje Gregor Arbetitele ja Tarmo Kinkidele).

Kõik austavad üksteist ja kindlaid reegleid on vaid kolm:
1) Ära pildista ennem, kui kepp on tabanud palli.
2) Ära rabista, kui golfar löögile keskendub (kivistu!).
3) Ära jää telekaamerate ette.

Lisaks tulevad golfi pildistamisel kasuks: päikesekreem, müts, head jalanõud, pidev vee joomine, vihmakaitsete olemasolu ja mängu mõistmine. Thats it! Tänased parimad:

(Luke Donald 15rada)

(Luke Donald võpsikus)

(Liider Ian Poulter sõiduteelt tagasi väljakule)

(Luke Donald: "Hi, Joseph!")

Rohkem minu tänaseid pilte saab siit. Ja rohkem lugemist golfi pildistamise kohta saab siit.

PS! Nüüd on kindel, et detsembri lõpus lähen 10ks päevaks Brisbane'i, et pildistada paar pesapalli mängu ja Brisbane Internationa Tennis turniiri. Cheers!

Elul on värvi!

2011-12-15T09:52:00.007+02:00

Täna algas siis päris Masters. Hommikul viiest üles, rongiga Victoria Golf Clubi ja pildistamist ja mässamist umbes kuueni õhtul. Lisaks on Melbourni kohal maailma suurim osooniauk, seega mu nägu oli juba eilsest nii ära põlend, et valus oli naeratada . Varbad on villis ja uued ketsid on juba teisel nädalal puruks. Ei ütleks, et fotograafi elu väga lihtne on.

See-eest on elu lõbus. Austraallased ei mossita ega nohise. Vastupidi, neil on huumor 24/7. Eile näiteks tõsteti noorim fotograaf, kes norskas nagu vana mees, kella kolme ajal öösel, lihtsalt koos voodiga hotellitoast õue. Tüüp norskas õues rahulikult hommikuni. Täna ei olnud meedia keskuses ühtegi inimest, kes eilset nalja ei kuulnud.

Meie tiimis on 5 fotograafi. Kõigil on omad ülesanded. Kuna oleme Australian Mastersi ametlikud fotograafid, siis peame tegema ka huinamuina pilte. Reklaamplakatid, presentatsioonid ja muud sarnased. Õnneks on need "mitteniihuvitavad" tööd antud teistele. Scott ja Charles proovisid üritasid pildistada iga jumalama golfarit. Kolmas tüüp pildistas sponsori Hynday (meie kutsume "huńdai" nemad "hajúndai".. imelik) plakateid. Brett aitas mingeid pilte välja printida.

Minu ülesanne oli, vahi sa kuramust, pildistada "värvi/color". Ühesõnaga kõigil olid omad ülesanded, ent põnevate piltide jaoks on vaja rohkem aega. Kuna sellid teavad, et ma olen fotoleidurleo, siis andsidki nad mulle aja. Ja vabad käed: tee mis tahad!

Ja niimoodi ma liuglesingi mööda radasid, pildistasin keda, kus, kuidas ja millal tahtsin. Kui kõht tühjaks läks nosisin pressikeskuse pirukaid ning kreemitasin punast nina, ent kokkuvõttes olin tuhinas ning töö oli hea. Vähemalt tööandja oli väga rahul. Mis tähendab, et mina olen ka väga rahul. Kõik on rahul!

(James Byrne)

(Greg Chalmers)

(Ian Poulter)

(Peter O'Malley)

(Michael Campell)

(Peter Nolan)

(Andrtew Bucle)

2011-12-13T20:31:00.004+02:00

Sydney lennujaama jõudsin stiilse varuga. Check-ini kaalule asetatud kohvrikene aga hakkas seda stiilset varu stabiilselt hävitama. Nimelt oli 15kg asemel kohver 20kg. Kaalu annavad välgu statiivid, kõvakettad, fotoklambrid (magic arm) ja riided. Lisakilo eest küsiti 20$, ehk kokku 100$... Ütlesin, et mul ei ole seda raha, olen üliõpilane ja töötu backpacker, et kallis check-ini tädi, kas mingit muud varianti ei ole? Siis kontrolliti mu fotokott ja läpakas ka üle ning selgus, et 7kilo asemel on mul seljas 19kg. Ümber tõsta asju enam ei tohi ning ühesõnaga maksa 100$!!

Ülbed tädid olid. Kuidagi ei moosind neid ära ning vihastades väitsin, et pistke see krdi lennupilet endale sooja kohta, ma saan 70$ eest bussipileti. Asi oli juba põhimõtteline.Ei jätnud jonni ja nuputasi kuni leidsin lahenduse.

Järgmine Joosep, kes samasse check-ini tuli kandis kahte paari teksaseid, viit T-särki, jakki, mille käised olid riietest punnis ning käes oli tal väline kõvaketas. Ta kott kaalus 14,5 kilo ning tädid jäi pika ninaga! This is how Estonians do it, bi**hes!

Melbourni jõudsin, sest see nädal algab siin 1,5 miljoni dollarise auhinnafondiga Australian Masters. Kohal on maailma esigolfar Luke Donald, itaalia noor staar Matteo Manassero, inglaste stiilinäide Ian Poulter ja austraallased Geoff Ogilvy, John Senden, Robert Allenby ja eelmise aasta võitja Stuart Appleby (2009 võitis Tiger Woods).

Eile oli esimene päev. SMPimages on Openi ametlik fotofirma (eelmina aasta oli see Getty Images) ning meil on siin kohal seitse meest, kellel on kõigil omad ülesanded. Kes peab pildistama rahvast, kes plakateid ning rajadki on ära jaotatud.

Kuna ma pikka toru Eestist kaasa ei võtnud, ega ole eriti võimeline seda soetama (8 000€), siis SMP boss Scott orgunnis mulle meeldiva üllatuse. Nimelt helistas mulle pühapäeval Nikoni esindaja ja ütles, et minu tehnika on valmis, milliseid vidinaid ma veel sooviksin. Seega ühe objektiivi asemel oli mul järsku kaks Nikoni parimat keret koos kõikide standardobjektiividega, lisaks 600mm tele. Vahva!

Eilse päeva jooksul näppisin Nikonid endale käepäraseks ning proovisin aru saada, kuidas rajad paiknevad. Eksisin mitu korda ära, ent nüüd olen targem. Lisaks pidin eile pildistama Matteo Manassero pooltundi lastega. Hiljem tutvustati mind Austraalia golfiässa Greg Chalmersiga, kellest ma paar karikatega portreed tegin. Mõnus sell.

Täna hakkab Pro-Am (amatöörid ja profid koos) ja homme siis juba päris Masters. Elu on kolme kuuga muutunud..

Mõnus kõhulahtisus..

2011-12-09T11:09:00.005+02:00

Üldiselt siin mailidele ei vastata. Korrutan seda sestap, et keegi, kel on tulevikus minuga sarnased plaanid ei loodaks mailidele (mängiks bingot). Igat kirja saadan siin mitu mitu korda. Vastatakse harva. Rick Stevensilt saadud kontaktidele (Sydney ja Melbourni kõikide suurimate lehtede fototoimetajad) saatsin kõigile kirjad. Ja uuesti. Ja uuesti. Vaikus....

Kuni paar nädalat tagasi popsas mailikasti vastus Daily Telegraphy fototoimetajalt, Jeffilt, sisuga: " Nice folio mate. The early part of this week is kinda crazy in here. Can I contact you back later this week to see if it's possible to catch up?" Ehk esimene otsene vastus minu üritustele. Olin ärevil..

Ootasin ja ootasin aga mida ei olnud, oli järgmine kiri. Saatsin mitu korda Jeffile, et olen täitsa vaba, andku vaid teada. Siis viis töö Melbourni golfiüritusele ning alles nädal hiljem saatis Jeff vabandava kirja, paludes ühendust võtta siis, kui uuesti Sydneys olen.

See nädal tegin 3 päeva ehitust. Kindlat tööd mul ju veel ei ole aga raha on tarvis. Homme naasen Melbourni, et teisipäeval Australian Mastersi pildistamisega alustada. Mail, mille Sydneysse jõudes Jeffile saatsin, sisuga: "hei, olen siin, millal kohtume?", ei saanud vastust kuni eilse päevani. Ja siis (kõik mailid on copy paste;) "How's 4pm this Friday sound mate? " Vastasin, et sounds good....

Algklassides, enne hambaarsti juurde minekut, hakkas mul alati kõht valutama ja möllama. Sest ma kartsin. Selliseid asju juhtub praegu harva. Aga enne tänast kohtumist pidin kõhukorina vastased meetmed kasutusele võtma. JA KURAT, SELLE SURINA PÄRAST MA SIIA TULINGI!!

Esimest korda Austraalias lasti mind ajalehe toimetusse sisse. Jeff oli ülisõbralik ning toimetus mitmesaja inimesega meenutas angaari (Umbes 70x70m suur). Võtsime Jeffi laua taha istet. Tema pabereid täis laud ja kolm kuvarit olid sellised nagu filmides nähtud, ainsa erandina, et ühel kuvaril oli minu koduleht.

Portfoolio vaatamise käigus peatusime minu põnavamatel piltidel, mil seletasin, mis ja kuidas. Enamasti valgus jutt meie, kui esialgsete väikese lehe fotograafide, sarnasustele. Nalja sai palju ja minu siinviibimise põhjused said kenasti lahti seletatud. Jeff mõistis. Ta sai aru. JESS!

Pea tunnise jutuajamise lõpuks kiitis ta mu tööd ning palus otsuse langetamisel tallegi teada anda, millisesse linna lõpuks peatuma jään. Kui linnaks on Sydney.. on mul õigete nööride tõmbamisel reaalne võimalus Telegraphi tööle saada. Kui mingi muu linn, siis Jeff lubas kontaktidega aidata.

Viimaseks kleepis ta minu nimekaardi keskmise kuvari ülemisele äärele ning vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et ma lubaksin, et ma saadan talle iga paari nädala jooksul väikese pildiseeria oma viimatistest töödest. Niimoodi ei unune ma ära ning ta saab veel parema ülevaate, sellest väikese Eesti Õhtulehe fotograafist...

PS! Minu järgmised pildistamised: Teisipäevast hakkab Australian Masters (golf), kus on kohal maailma esinumber Luke Donald ja paljud teised.

Esimesest jaanuarist lähen pildistama Brisbane International Tennis Tournamenti (Sharapova, Blake, Murray, Williams...) ja peale nädalast puhkust hakkab Grand Slam, Australian Open, kus on kõik kohal!! Olen unistusele jälle sammu lähemal;)

(Tõestus: elus!)

Iminesed hostelis

2011-12-04T14:51:00.004+02:00

Fotograafiline lill hakkas eelmine nädal närbuma. Aga nagu maailmas kombeks on kõige persematel hetkedel mingi lahendus tulekul. Just niimoodi popsas mu postkasti kiri, Scotilt (SMP), kes mainis, et nad vajavad mind Australian Mastersiks (golfi võistlus, see sama, mille karikat ma seal telgis pildistasin ja selle kuldse jakiga inimesi). Tegu on 5 päeva vältava tipptasemel võistlusega, mis algab 13 detsember niiet juheiii...

Kuna muud kottigi toimunud ei ole võtaksin kokku ühe hosteliteema. Kõik, kes seljakotiga maailma avastama tulevad, maanduvad esialgu hostelites. Backpackerid on odavad magalad, kus on tegelikult kõik olemas- välja arvatud privaatsus ja mugavus.

Inimesed

Sydneysse jõudes, ei teadnud me asjadest üldse mitte midagi. Sestap oli äge, et kogenum hostelirahvas rõõmsalt seletas, kus, kuhu ja mida. Hosteli tegelased on justkui perekond. Üksteist aidatakse (kas siis töö leidmisel või asjade ostmisel/müümisel), koos möllatakse ja koos käiakse tööl.

(Kuna juuksur maksab Sydneys 100 dollari kanti otsustasin kasutada prantslasest toanaabri juuksuriteenust. Asi sai tehtud ja siiani käin tema kohmitsetud soenguga uhkelt ringi.No probs!)

Olgugi, et siin leidub ka jobukakke on keskmine backpacker 23 aastane, palju reisinud ja näinud poolboheemlane, kes ei pane kunagi kätt ette ei odavale veinile ega kanepile. Kõige rohkem on siin rabeda inglise keelega prantslasi (bunch of seagulls, nagu mu inglasest sõber neid keele ja taidlemise järgi kutsub), sakslasi (kes on väga sõbralikud, targad ja hästi varustatud*) ja maailmavalitsejaid inglasi. Vähemal määral ka kõiki teisi (peale asiaatide ja indialaste olen muuhulgas kohanud kanadalasi, belglasi, usakaid, taanlasi, uusmeremaalasi, waleslasi, brasiillasi jne)

Jeong-Kyu An

Melbournis hostelitoa uksest sisse astudes, krapsas ehmatusest vastas voodist püsti kitsasilmne poisiklutt. Teretas mind viisakalt ning küsis kiiresti ära automaatküsimused (kust tuled, kaua oled, mis teed). Ise vastas, et on lõunakorealane Kü, kes on 28 aastane (esimene WOW!) ning tuli siia läänemaailma vabadust avastama.
Kuna ma Melbournist mitte midagi ei teadnud, pistsin kaardi taskusse ja hakkasin linnepeale sättima. Uksepealt veel küsisin Kü-lt, et ega ta tahaks kaasa tulla. Siis tekkis mitu piinlikku sekundit vaikust ja Kü küsis, et kas tõesti, mina, eurooplasest võõras, kutsun teda endaga kaasa? Oi, kui sõbralik, tore ja lahke sa ikka oled, imestas ta (teine WOW!).
Läksimegi siis linnapeale jalutama. Rääkisime üksteise elus, olust, kultuurist ja tavadest. Ette jäi bottleshop, millest ostustasime läbi astuda. Kui mina valisin paar kiiret õlut, siis Kü väljus peale pikka valimist kuuspakiga (kolmas WOW!).
Libistasime karget õlut ja põnev vestlus jätkus. Nüüdsest ma tean, mis värk seal Põhja ja Lõuna-Koreas toimub. Tean, et asiaadid ei ole kõik samad. Oskan vahet teha jaapanlasel, korealasel ja hiinlasel. Üldse, olen targem ja Kü on üks vähestest (küll üks säravaim) kellega sääraseid vestluseid olen pidanud. Tänud hostel!

Sakslased Florian ja Captain Clepto

Need kaks sakslast ei ole üldse omavahel seotud, ent nad on mõlemad saklased. Florianiga käsisime koos ehitusel. Mina orgunnisin talle selle töö (hosteli plussid) ja kuu aega iga hommik sõitsime koos objektile ja 8 tunni pärast tagasi.
Esimestel hommikutel ei jõudnud ära imestada- Flo'l (siin pikkasid nimesid ei tunnistata, nii kuidas Florian oli Flo olin mina Jo) olid alati võileivad, sokolaadid, küpsised puuviljad ja jook kaasas. Mina muidugi käisin lõunapausi ajal Subways saia ostmas ning mõistsin alles hiljem, kui kaval ja odav on endaga toit kaasa teha. Sakslased.
Thomas, ehk Captain Clepto (keegi ei saa aru, miks ta ennast niimoodi kutsub) oli mu toanaaber Melbourni Flindersi hostelis. Õhtul, kui toas tule ära kustutasime oli temal väike kaevurilamp varnast võtta ning raamatu lugemine jätkus. Järgmine päev küsisin, et kus sa selle said, tahaks ka. Mille peale Clepto kotist teise identse lambi välja võttis ning muheles, et kunagi ei tea, millal esimene katki läheb...
Lisaks oli tüübil alati kott üle õla. Seal sees oli alati midagi juua, süüa, suitsetada. Paber, pliiats, mobiiltelefon ning varumobiiltelefon, taskunuga, söögitarvikud jne. Ühesõnaga kui ta oleks peale katastroobi ainukene pääseja, elaks ta rahulikult tänu oma kotile edasi. Sakslased lihtsalt on sellised.

(Clepto Melbournis)

Kiiksuga ja kääksuga tegelasi on siin kõik kohad täis. Kui mõni värvikam kuju veel tekib, kirjutan uue jupikese. Järgmisena ehk võtan käsile hosteli elu, kui sellise, ent seda mõne aja pärast. Seniks.. Cheers E-stõunia-ns!

Kui ootused ei täitu on probleem ootustes?

2011-11-29T07:20:00.007+02:00

Saadan sobivale lehele meili, saan kokku ja nad võtavad mu tööle- lihtne, eks!

Kuna SMP agentuuris oli/on täielik vaikus hakkasin mõtlema alternatiivide peale. Raha ja tööd oleks vaja stabiilselt. Agentuur hakkab suvel (jaanuar-aprill) väidetavalt kihama, ent mida teha detsembris? Ja kas SMP-ga tegelikult kõik nii roosiline on???

Rick, kellega koos maratoni pildistasime, andis mulle Melbournis baseeruva ajalehe The Age (veerand miljonit eksemplari päevas) kontakti. Lisaks uurisin välja ka Herald Suni, mis on Austraalia suurim ajaleht (pool miljonit päevas).

Esimene idee, mis tegelikult siin mitte kunagi ei toimi ega hakkagi toimima, oli saata bossidele email. Austraallased ei vasta emailidele. Lootusetu. Teine idee oli lihtsalt kohale minna.
Herald Suni maja sekretärist ma kaugemale ei jõudnud. Teil peab olema kohtumine kokku lepitud, muidu sisse ei saa. Kuidas kohtumist kokku leppida? Saatke mail...

(Pruunid tornid vasakul)

The Age sekretärile valetasin, et kõik on kokku lepitud. Ja tuligi turvaväravatest keegi Simon O'Dwyer. Olgugi, et fototoimetuse juhatajat, keda küsisin, see päev ei olnud, sain temaga jutule. Näitasin talle portfooliot, mis talle meeldis, ning küsisin võimalusi töö saamiseks. Ta soovitas ikkagi põhibossiga rääkida.

Saatsin siis põhibossile Leigh Henninghamile uuesti maili. Kuna mingit vastust ei tulnud ilmusin paari päeva pärast jälle toimetusse. Pisivale ajas bossi jälle välja. Näitasin tallegi portfooliot ning ajasin paar minutit juttu. Kahjuks oli tüüp pigem ärimehe mõõtu. Ei mingeid kindlaid ettepanekuid, ümbernurga jutt ning vaid kerge lootusekiir, väites, et su portfoolio on väga hea, kui meil keegi puhkusele läheb võtame ühendust. Blabla..

Miljonilinnades ei käi asjad nii nagu meie kodukülas. Ala lähed koputad uksele ja saad Väino Koorbergiga, Priit Hõbemäega jutule. Siin pead alustama nullist isegi kui su töö näitab, et oled tegija. Neil on tegijaid kõik kohad täis. Mina olen neile hetkel pigem probleem, kui lahendus probleemile. Tee ajalehtedesse saab olema pikk ja raske..

Mis variandid mul siis on?

Esiteks vaatan ja ootan, mida SMP mulle järgmisena pakub. Nemad on mu tööga rahul ja kindlasti annavad midagi, kui miskit tekib.

Teiseks tundub, et minust on huvitatud (nad vastasid mu mailile ja soovivad kohtuda) Sydneys baseeruv tabloid Daily Telegraph (0,4mln). Proovin järgmine nädal nendega kohtuda.

Kolmandaks lähen järgmise nädala jooksul, kui õnnestub, läbi Getty Imagesi kontorist Sydneys. Getty fotograafide palkasid just vähendati ning kõik on noatera peal. Ei tea, kas neile mingit tundmatut eestlast vaja on. Eks paistab.

Neljandaks pakub Marathon-photos teatud otsasid, millega taskuraha teenida. Stabiilset tööd neil ei olegi.

Viiendaks on backup variant TitoMedia näol. Nõme kuulsuste ja ürituste pildistamine, ent parem kaamera kaelas kui kotis.

Kuuendaks uurin veidi Sydney fotostuudiote värki. Olgugi, et tung on tihe, äkki õnnestub mingi kindel töö saada.

Seitsmendaks kui ükski eelnev variant ei tööta, on alati ehitusevärk, millega hinge sees hoida.

Kaheksandaks, saata kogu see kaadervärk seenele ja minna mõneks kuuks farmi, koguda raha ja reisida ja hullata mööda maailma ringi. Olen alles 23 ja meri põlvini..

Raha hakkab otsa saama ja kindlat tööd ei ole, seega mingi variant neist peab töötama! Milline, sellest kuulete järgmises postituses..

Nüüd aga asju pakkima ja vaiksest Melbournist suure taevaga Sydneysse tagasi. Nukratel hetkedel lööb tüdruku eemalolek välja. See mure saab homme lõpuks lahendatud, siis vaatab edasi..

(Pick me up!)

Downswing

2011-11-21T09:00:00.003+02:00

Nädal Royal Melbourne golfiklubis sai läbi. Töö sai kenasti tehtud, kõik olid rahul. Investeering tulevatesse töödesse on tehtud. Kahjuks ei tea, millal järgmine töö on. Scott ütles, et annab kohe teada kui midagi on vaja teha. Seni pole temalt piiksugi. Ja kui tööd ei ole hakkavad "downswing" päevad. Blogis olen kirjeldanud ainult positiivsetest asjades, ent ei ole head ilma halvata.
Olen teisel pool maakera. Ei tunne inimesi, linna, süsteeme... Ei tunne ennast hästi. Seda oli ette teada, et siia tulles lähen oma mugavustsoonist välja. Hetkel ootan ehituse viimast ja SMP esimest palgatsekki. Teoreetiliselt on mul 2000 dollarit aga reaalselt 11 dollarit. Süüa jagub kaheks päevaks. Seega ääri-veeri saab hakkama..
Tüdruk on teises linnas. Pole teda kaks nädalat näinud. Jaanuari alguses tuleb ta mulle Melbourni järele aga niikaua peame telefonitsi suhtlema. Nigelatel hetkedel lööb see miinus, et ta on 1000km kaugusel, kurvalt särama..
Kui muidu ollakse õnnelikud vabade päevade üle, siis praegu on mul elu kehvimad vabad päevad. Sõpru pole, raha pole, mida üldse teha? Hosteli fuajees piljardit mängida ei viitsi enam. Jalutamine ka nagu ei päästa. Kinno või muuseumisse ei saa ka minna, sest raha parasjagu ei ole..
Mis ei tapa teeb tugevaks. Sitt tuju tähendab tegelikut seda, et see saab aina paremaks minna. Sestap panen vuti ketsid jalga lähen jooksma. Proovin ennast pargis mängivate kohalike mängu sisse sokutada. See peaks tuju üles ajama..

NB! Ärge kartke, "downswing" päevad teevad mind tugevamaks. Eestisse tagasi ma enne ei tule kui Austraalia on vallutatud.

Lisaülesanne. Leidke pildilt Joosep!

Tiger Woods ja kaks auku.

2011-11-17T08:42:00.006+02:00

Täna oli samalaadne päev kui eile. Hommikul saabusid rahvamassid võistlust vaatama ning kuni stardini käis "Golf in Victoria" telgis kibe sagimine. Turniir algas kell üks. Siis oli vaikus majas.
Kuna terve tunni mitte keegi boksi ei tulnud, otsustasin nina nokkimise asemel radadel luurata.
Kuna ma golfareid eriti ei tea, siis luurasin Tiger Woodsi küljealla. Jõlkusin tema ümber kaks rada.
Ega ma eriti kindel ei ole, kas ma võistlust üldse pildistada võisin, sest mul otseselt pressi akrediteering puudub. Sestap hoidsin madalat profiili ning pildistasin üle rahva.
Publikut oli palju, räägitakse, et 30tuhande kanti. Ja uskumatu millist vaikust suudab selline mass hoida. Enne lööki ei hinganud ka keegi, rääkimata pildistamisest. Löögi hetkel aga hakkasid katikud klõbisema ja rahvas elavnes.
Tunnikese jooksul, mil ma Tigeri mängu vaatasin, ei külastanud meie boksi mitte ükski inimene. Seega kõik läks hästi ning suurvõistluste tunne ronis naha alla. Vägev!

Cheers;)

Personaalne pooltund Australian Mastersi trofeega.

2011-11-16T02:49:00.006+02:00

Selle nädalane töö puudutab sporti üsna vähe. Nimelt tellis turismifirma Tourism in Victoria SMP-lt (mille fotograaf mina hetkel olen) oma telki fotograafi. Telk asub Rojal Melbourn Golf Clubis, kus parasjagu toimub golfivõistlus Presidents Cup.

(Royal Melbourne Golf Club)

Presidents Cup on iga kahe aasta järel toimuv ülitähtis golfiturniir, kus omavahel võistlevad USA ja International (Eurooplasi international tiimis pole. Ryder Cup on euroopa ja USA vaheline turniir) võiskond. Kohal on peale kõige Tiger Woods, Phil Mickelson, Ernie Els...
Minu ülesanne on "Golf in Victoria" promo telgis inimesi pildistada. Huvilistele pannakse selga Australian Mastersi (maailma umbes tähtsuselt 5-6 golfivõistlus, mis toimub peale Presidents Cupi) võitjale mõeldud kuldne pintsak ning mina pean nendest koos Mastersi karikaga pildi tegema.

Töö on küll igav, ent raha on okei ning pinget eriti ei ole. Lisaks on siin telgis kaks spordispetsi ning karikat valvav turvamees. Kutid on muhedad ning huumorit ja inglise keelt praktiseerin jõuliselt. Pauside ajal saan siin kenasti ringi siiberdada ning eile vaatasin näiteks seda, kuidas Tiger Woods harjutas.

Päev kestab kümnest viieni ja teisipäevast pühapäevani. Eile tekkis vaikus juba poole nelja ajal. Et mitte niisama nina nokkida, otsustasin kuulsa karikaga tunnikese veeta. Loomulikult pildistades. Ei saa vist öelda, et paljud eestlased on särgi nurgaga tolmu nühkinud karikalt, mida Tiger Woods on suudelnud....

(Viimatine Mastersi võitja Stuart Appleby)

Teipisin siis karika vitriini kenasti paberitega kinni, et teravaid peegeldusi vältida ning hakkasin klõpsima. Turvamees vaatas, oioioi, mis pilguga, kuid karikas jäi terveks ning üks kena mälestus on juures..

Kes veel ei ole viitsinud, siis viimane aeg mu twitterit ka jälgima hakata: http://twitter.com/#!/JoosepMartinson

Cheers!

Nüüd nad teavad, mis mees ma olen!

2011-11-13T10:32:00.005+02:00

Neljast mängust null võitu. Melbourne Aces, kahju teist. Kuna ma pean ennast senini veel ikkagi ajalehe fotograafiks on mul soodumus pildistada emotsioone. Agentuuri fotograafid panevad pillid lõpuvilega kotti. Mina mitte. Ja see tava tuleb mulle aina kasuks.
Homsest hakkab pihta järgmine töö, mis kestab pühapäevani. Seega ma ei saa selle nädala lõpus enam pesapalli pildistada. Scott soovitas mul pesapalli üldse mitte pildistada ja keskenduda selle nädalasele tööle.
Kuna pesapall oleks olnud mu esimene töö, siis tahtsin SMP-le näidata, mis puust ma tehtud olen. SMP saatis pesapallile põhifotograafi Brett'i ja mina surusin ennast lihtsalt teiseks fotograafiks. Olin nõus töötama tasuta, et investeerida oma lähitulevikku.
Brett pildistas mänge nagu agentuuri fotograaf, mina tegin ajalehe tööd. Kokku saime ilusa kompoti, Scott oli väga rahul ning nüüd nad teavad, et ma ei ole suvaline Eesti oinas. Oskan nuppe vajutada küll.
Kuna ma kasutasin code replacemente ja oma superkiiret workflow'd siis minu pildid jõudsid agentuuri lehele esimesena. Hiljem õpetasin ka Brett'ile, kuidas "asjad käivad". Nüüd on koht sisse söödetud ja loodan, et tööd hakkab tulema lademetes.

Kuna blogisse kirjutan peaasjalikult fotograafilisest poolest, siis tegin endale twitteri konto ka. Esimene tweet tehtud and more to follow soon.. http://twitter.com/#!/JoosepMartinson

8th inning, 2balls, 2strikes, 1 out...Whaaat?

2011-11-12T14:59:00.004+02:00

Kui Scott küsis mult, kas saaksin Melbournis pesapalli pildistada, vastasin koheselt jah. Sport on sport. Mainimata jäi see, et ma ei tea pesapallist mitte midagi. Mingid tüübid, pesad, kurikad ja pallid. Rohkem ma väga ei jaganud.
Hostelid on lärmakad ja tihti ebameeldivad. Aga on ka häid külgi. Läksin siin oma hosteli telekatuppa, panin USA pesapalliliiga finaalmängu peale ja jäin ootama. Enamus tegelased ei teind teist nägugi aga üks mustanahaline vaatas mängu huviga. Sättisin end mõnusalt tema kõrvale, pakkusin krõpsu ja hakkasin vaikselt pärima. Mäng kestis kolm tundi ning mängu lõpuks sain ma mängust väga kenasti aru. Seega, hostelid ruulivad! Ja tänud siis Nevanile, kelle lemmik, Rangers kahjuks World Seriesi Cardinalsile kaotas.
Lisaks käisin veel Sydeys üht pesapalli mängu kohapeal vaatamas. Isa on mul täielik fanatt ja ta tegi mulle mõne leheküljelise selgituse koos piltidega ja sellest piisas, et olla Melbournis Australian Baseball League ametliku fotofirma fotograaf.

Pildid:

Neljas töö: pesapall.

2011-11-11T14:47:00.004+02:00

See Murray, kellega ma koos Sydney maratoni pildistasin ei ajanud häma. Ta soovitaski mind oma bossile, kes töötab SMPimages'is. Kuna austraallased ise asju ajada ei viitsi, siis pommitasingi mitu meili SMP-bossile, kes lõpuks viitsis aru saada, et ma tööd tahan. Lõpuks läks isegi nii hästi, et mulle anti 9 pesapalli mängu 11 päeva jooksul. Täna oli esimene mäng.
Lisaks pidin andma oma riiete suuruse ja fototehnika kirjelduse. Nüüd peaksin saama hunniku fotoriideid ja uue ratastega fotokohvri. Ja lisaks mainisid nad, et neil on mind kindlasti vaja Australian Openiks (tennis). Seega jutt ei ole paha. Kuna nad on austraallased, siis ma täie tõena seda kõike ei võta. Võib kurvasti lõppeda. Kuna nüüd on pesapalli igapäev, siis tuleb ka tihedalt postitusi. Pole vaja karta, ma ei hakka ainult pesapallist rääkima. Räägin kõigest ja lisan vaid mõned pesapalli pildid, et hoida oma blogi ikka fotoblogina.

Tänased:

Kui kõiki pilte tahate näha, siis minge siia ja hakake klõpsima. Homme pesapallist ja selle pildistamisest lähemalt.

Ossa raisk!

2011-11-10T07:18:00.010+02:00

Jõudsin eile Melbourni. Mitte ühtegi inimest siin ei tunne ja pruut tuleb alles detsembri lõpus järgi. Igav ja kurb hakkas. Et mitte niisama kössitada, panin uhkelt Eesti jalgpallikoondise sinisärgi selga, ketsid jalga ja läksin kergele sörgile suunaga itta.

Jõudsin jooksuga mingi staadionini. Lähemale jõudes nägin silte "The home of Australian Open!". Okeii.. Lahe. Mõne minuti pärast märkasin järmist staadionit nimega Aami Park, peale seda Hisense Arena, Westpac Centre, Margaret Court Arena, Olympic Park Stadium ja siis Melbourne Cricker Ground. Kõik staadionid olid paari kilomeetri sees. Ila hakkas tilkuma, sest..

1. Rod Laver Arena. (Suletava katusega)
Alad: Tennis (Australian Open)
Mahutavus: 17 000

2. Aami Park.
Alad: Jalgpall, Rugby.
Mahutavus: 30 000

3. Hisense Arena
Alad: multifunktsionaalne (koss, trekisõit, kontserdid), ent peamiselt tennis (Australian Open)
Mahutavus: 10500

4. Westpac Centre
Alad: kontserdid ja koss.
Mahutavus: 7200

5. Margaret Court Arena
Alad: Tennis (Australian Open)
Mahutavus: 7500

6. Olympic Park Stadium
Alad: jalgpall, rugby, kergejõustik.
Mahutavus: 18500

7. Melbourne Cricket Ground
Alad: Cricket, Jalgpall.
Mahutavus: 100 000!!!!!!!

...koju jõudes ei olnud meel enam väga kurb...

Nägemiseni, Sydney- suure taevaga linn!

2011-11-09T03:47:00.004+02:00

Kahe kuu jooksul olen vestelnud mitme eestlasega. Kõik väidavad, et Sydney on linn, kus taevas tundub kummaliselt suur...

Austraalias elab 22,7 miljonit inimest. Sydneys 5 miljonit. Tavategelase hääl siin ei kosta. Sydneys on kõike ja kõiki! Ei taha armsale kodulinnale pettumust valmistada, ent Sydneyst lahkumine on samavõrd raske kui Tallinnast.

Inimesed

Austraalial on kõike. Maa, maavarad, loodus, ookean, mis kõik tõmbavad ligi inimesi. Mustanahalised, asiaadid, eurooplased, aborigeenid, indialased, ozzyd- Sydney on ise kui väikene maailm.
Aborigeenid on ainsad pärismaalased. Neidki jääb aina vähemaks ning Austraalia "tegelik pealinn" Sydney on teglikult täis sõbralikke külalisi. Kõiki, kes Austraaliasse tulevad, võetakse vastu kui omasid (nagu külaline külalist). Keegi ei nori kehva ingliskeele, nahavärvi, religiooni ega uskumuste pärast. Õhk ja inimesed on täis uskumatut positiivsust.

Raha

Austraalia ON võimaluste riik. Austraalia tööline teenib siin keskmiselt 55 000 krooni kuus, mis on 4,3 korda rohkem, kui Eesti keskmine palk. Kõhu ja peavarju eest peab kuus välja käima umbes 20 000 krooni. Ülejäänud raha jääb lisakulutustele (pidu, transport, sport, vaba aeg). Kui lisakulutusi pole jääb kokkuhoidlikult elades taskusse umbes 30 000 krooni. Täiesti tavaline ehitaja Vasja võib poole aasta jooksul säästes osta endale tipp fototehnika ning hakata võimalusel näiteks fotograafiks, kui oskused lubavad..
Lõuna kohvikus maksab siin kesmiselt 100 krooni (kooli sööklates saab isegi viie kümpiga kätte). Nädalane ühetoalise korteri üür 2000 krooni. Poolene õlu umbes 40 krooni. Seega hinnad on Eestiga võrreldes pisut kallimad, ent palga suhet vaadates, ikka mitu korda odavamad.

PS! Kuulsin, et soomlased uurivad võimalusi eurost loobumiseks, sestap ka minu hinnad ikka vanades heades kroonides;)

Sport

Täna hommikul tunnist jooksuringi tehes, mis algab Kigs Crossis ning jõuab ringiga ooperimaja eest algpaika tagasi, jooksis mulle vastu 45 inimest (blogi jaoks lugesin üle). Inimestel on raha, seega on neil ka aega hobideks ja fänluseks.
Suuremate spordisündmuste puhul jäävad tänavad tühjaks. Cadel Evansi (Tänavune Tour the France'i võitja) võidu puhul kaalutleti teha rahvuslik püha. Rugby finaalide ajal tuul ei puhunud. Melbourne Cup (igaastane hipodroomi ratsavõistlus) ongi nädala sisene rahvuslik püha. Inimesed panevad ennast ilusalt riidesse, napsitavad ning tunnevad elust rõõmu! Ausraallased on mõnusad spordihullud (mitte paha koht spordifotograafile;)

Konkurents

Kuna kõik tahavad glasuurile lähedal olla on konkurents tihe. Ilma vastaste alistamiseta püramiidi tippu ei jõua. Kui Eestis jõuab konkurentsivõimelist fototehnikat osta iga 30 inimene, siis siin on see võimalus igal ühel. Võta kätte ja tulista!
Tulistajaid on tuhandeid. Vähestel õnnestub elu jooksul teist korda läbi membraani närida, kuid nende osavate tulevik on helge. Austraalias on inimesi ja raha. Oma ala proffidele makstakse hästi. Hea luksep, puusepp, fotograaf bussiga ei sõida.

Kirjutan seda postitust rongis suunal Melbourni. Suundun sinna, sest mulle lubati "õiget" tööd (ehk minujaoks piimajõgesid ja pudrumägesid. Mis sellest kõigest tegelikult saab.. juba lähipäevil;)

Veidi trillatrulla pilte ka:

Selle pildi alla üks peatükk veel.

Turvalisus:

Austraalias on tohutult igast erinevaid reegleid, millega on alguses raske harjuda. Näiteks punakate silmadega (ole kasvõi purukaine ujumistrennist tulnud sportlane) baaridesse sisse ei saa. Tee mis tahad.
Tänavad on täis hoiatavaid silte ja turvakaameraid. Iga su tegevust jälgitakse. Ent kokkuvõttes ei lööda baarides kellelegi toole pähe, ega ei pea kartma öisel tänaval jalutamist. Ja viimaseks: Austraalias kõik asjad TOIMIVAD! Liiklus, hinnad, töö, pidu.. Pole küsimust, miks ozzid nii sõbralikud on.

Ja Sydney akvaariumi hai tervitab eestlasi:

Kolmas töö: jalgealune on kindlustatud!

2011-10-30T12:27:00.006+02:00

Kümmekond päeva pärast maratoni pildistamist uurisin, puurisin, susserdasin ja üldse viisin ennast asjadega kurssi. Leidsin ehitusel töö ning esmane pinge oli sellega maas. Tegin terve hunniku nimekaarte, mida uljalt kõikidele jagasin. Lisaks saatsin kõikidele maratoni pildistanud fotograafidele maile. Mailikuhjad maandusid pea kõikide Sydney fotograafide postkastidesse. Nimekamad vastajad olid Delly Carr, Tim Clayton ja Adam Pretty. Kõik andsid hüva nõu ning lubasid vajadusel minu teenuseid kasutada/reklaamida.
Helistasin ka Chrisi soovitusel Tito Antoniole, kellel on Austraalia suurim kuulsuste/paparatso/ürituste pildistamise agentuur Tito Media.
Tito ajas mulle kananaha ihule. Esialgu oli ta väga toriseva maneeriga. Ala, et kurat, kes sa oled? Mingi loll Eesti oinas, kes sittagi teha ei oska, selliseid olevat tal sadu. Kui ta küsis, mida teha oskan, vastasin, et pisut kõike. See vastus talle ei meeldinud. Lisasin, et olen 8aastat pidevalt kõike pildistanud ja see oli "icebreaker". This is what I like to hear, vastas ta ning küsis, mida homme õhtul teen.
Pikema jututa, määras ta mulle järgmiseks õhtuks kaks testpildistamist. Et siis selgub, mis mees ma olen. Luges sõnad peale, et mis ja kuidas pildistada ning nõudis kõikide piltide juurde inimeste nimesid. Seest tõmbas jahedaks, kuidas kurat see võimalik on, ent siiski olin koheselt pakkumisega päri.
Ülesanne oli pildistada inimesi ja melu kahel üritusel. Esimene oli kunstiauhinna (Paddington art prize) üleandmine Menziesi kunstigaleriis. Teine oli pärlitega tegeleva tippmoe firma Paspaley uue kollektsiooni esitus.
Kogusin end, viskasin vastostetud pintsaku üll ja asusin teele. Kuna ma mitte ühtegi kuulsat inimest Austraalias ei tunne, siis peale iga pildi tegemist, küsisin kõikidelt nimed ning panin need märkmikusse kirja. Alguses tundsin ennast väga ebakindlalt, ent austraallasest sõbralikumat inimest ei ole. Seega läks kõik väga libedalt.
Arvan, et küsisin nime ka Eesti mõistes näiteks Tanel Padarilt aga pold hullu. Mainisin kõikidele esimese asjana, et olen Ozzy rookie, kes ei jaga asjadest ööd ega mütsi, niiet aidake mind! Ja kõik aitasid!

Paddington Art Prize:

(Sorri, et pildid nii väikesed on aga siin on selle kopiraidiga koguaeg jamasid)

Paspaley New Collection Launch:

Kui eestlane muutub kaamerat nähes nähtamatuks, siis austraallane hakkab särama. Töö läks libedalt, inimesed olid sõbralikud ja laed olid valged, seega pildid olid ilusad. Südaööks olid kahe ürituse pildid valmis ja pingelangus metsik. Olin endaga väga rahul.
Järgmine hommik popsas mailboksi kiri Titolt pealkirjaga "Great photos, give me a call!" Rääkisime skaibi vahendusel umbes tunnikese. Tito kiitis pilte ning seletas mulle, mis variandid mul tema agentuuriga on. Põhimõtteliselt võtab ta mind kohe tööle, kui ma ise jah-sõna ütlen. Seega töö on mul siin olemas, ent ma veel ei tea milline.
Valida on Titomedia, SMPimagesi ja Getty vahel. Esimesena valiksin Getty, kui nad mind sooviksid. See selgub paari päeva pärast. Teisena valiksin SMPimagesi, mis on spordifoto agentuur, seega nö minule mõeldud. Ja kui kumbki neist esialgu mind ei vaja valiksin alustuseks Titomedia. Niikaua kuni asjad selguvad käime tüdrukuga niisama linnapeal pildistamas. Mina hoian kätt soojas ja tema täidab Feissbuuki, tõestamaks, et me ikka siin oleme!

Nädalavahetus on seljataga, pea on paks, seega loodan, et tekst väga longav ei ole. Varsti uued postitused. Cheers!

Teine töö: You have to take a step back to make a leap forward!

2011-10-27T11:04:00.006+03:00

Kell on viis hommikul. Minu vastleitud telefon üritab mind äratada. Tegelikult pean ärkama alles kuuest, seega tunnikene und on kavalusega välja võideldud. Teen seda iga hommik.
Üks kahest prantslasest toanaabrist norskab. Tuld põlema panemata olen paari minutiga hostelist väljas.
Kui tänavapesu autot näen, olen 6.10 saabuvale rongile hilinemas. Siin töötab kõik nagu kellvärk! Tõstan tempot. Keegi siin tänaval ei kõnni nii kiiresti. Sydney suurimal peotänaval lõppevad kräud päikesega- hetkel on veel pime.
Üle Horbour Bridge silla sõites ei viitsi enam ooperimaja poole vaadata, sest Grishami krimka hakkab lõpule jõudma. "Kodust" tööni on 5 lehekülge. Alguses oli kolm, ent nüüd loen ingliskeelt vurinal. Lehekülje voltimine järjehoidjaks tähendab, et olen kohal.

Heleroheliste vestide vahel siiberdades jõuan avaramale tänavale. Viie minuti pärast on minulgi vest. Ja kindad. Ja esialgu kohutavalt raske.

Maja, mida ehitame on kaheteist korteriga. Ülemised korterid on täiesti valmis ja miljoni dollari eest täiesti saadaval. Mina vaatan neid kortereid teise pilguga. "Kes see kurat poriste saabastega uhiuuel vaibal on käkerdanud?", torman harja järele.

Tegelikult tunnen elektrikutele, pahteldajatele, torumeestele kaasa. Olgugi, et nad saavad minu 22dollarisest tunnipalgast rohkem, on nende töö igavam. Mina saan kodumasinaid tubadesse tassida, koridore puhastada, lilli kasta ja inglise keelt harjutada. Seda kõike mingisuguse vastutuseta. Olen täiesti tavaline, porine, tahmane, kinnaste ja vestiga abitööline Sydney ääreala ehitusobjektil.
Sõna "aeg" ja "töö" on saanud täiesti teise tähenduse. Viimase hetke kolmesed ja väravad ei seostu enam minuga. Minu aeg kestab hommikul seitsmest, kõigepealt esimese, siis teise pausini. Kolmas paus algab 15.30. Siis olen järgmise hommikuni vaba.
Esmane ärevus on möödas. Tean, mida teha relaka, jackhammeri ja parempoolse rooliga "juudiga" ning nüüd teavad seda ka teised. Moto mida kiiremini sa töötad, seda kiiremini aeg lendab, minu puhul toimib. Minust peetakse ehitusel lugu. Kuu lõpus juhatasin juba uuemaid tulijaid.
Seltskond on kirev. Kümnepealises meistrimeeste pundis on liibanonlased, kreeklased, sakslased, slovaklane, grusiin ja eestlane. Eestlast hinnatakse tema töömoraali ja inglise keele oskuse pärast. Mida rohkem ma siin töötan, seda asjalikumaks ma hakkan. "Hey, Jossef, can you please chop the mesh with grinder and add it to the ute next to the cherrypicker?" Kulmudel tolmu pühkides vastas: "Sure can!"
Seierid on loiult-loiult tiksunud. Siiski on kell poole neljale lähenemas. Võtan oma töögraafiku lehed ning torman ülemisele korrusele. Relaka kärina järgi leian Gregi lõpuks üles ja pistan talle pastaka pihku: "Hi handsome dustface, gimme an autograph, will ya?".
Töötundidele alla kirjutanud, jääb Greg mõttesse: "Man, you are number one labourer, sad to loose you, but its good that you can move on and do what you love. Be a sports photographer..."

Surun Gregi tahmast kätt, jätan hüvasti ning suundun pooljooksuga metroo suunas, teades, et enam ma siia ei naase. Kuu ehitusel on lõpuks läbi. Teadmatuses ekslev, viimaseid penne lugev ebakindel eestlane on möödanik..

PS! Sorri mõttetute piltide pärast. Järgmine postitus on juba fototöö nr 2. Cheers;)

Esimene töö: The Business of numbers

2011-10-21T12:36:00.006+03:00

(Olen ise ka ärevil. Tahaks kõike kohe kirjutada aga las jääb ikka kronoloogiliseks kõik. Näiteks praegu paluti mult passipilti ja koopiat, et teha akrediteering "for international cricket." WOW, eksole;)

Nädal pärast saabumist popsas mu telefoni sõnum Chrisilt, kes küsis, kas ma oleksin huvitatud Sydney maratoni pildistamisest. See oli üks kiiremaid "Yes!"-e elus, olgugi et ma ei teadnud üldse, kes, kus ja mis.

Kes?

www.marathon-photos.com. See on sait, kus üle maailma suurimatel maratonidel jooksnud inimesed endale pilte saavad osta. Kuna maratoni jookseb terve mass (Sydney maratonil oli tänavu pea 40 000 osalejat) siis kõikide jooksjate pildile saamine on täielik süstemaatika..

Kus?

Sydney maraton, seega toimus see Sydney kesklinnas. Fotograafe, kes jooksjaid püüdma hakkasid oli tükki 30, kõik paiknesid Ooperimaja, The Rocks, Harbor Bridge lähistel. Need on Sydney sümbolid ja enne pildistamist tehti kõigile selgeks, et taust peab Sydney järgi karjuma, muidu pilt ei müü!

(Sorri, et ma seda pilti igalepoole topin aga muid mul hetkel ei ole.. Harbor bridge taustal)

Mis?

Fotograafid jaotatakse 2-3 liikmelistesse tiimidesse. Igaüks valib endale ühe ilusa koha, kus jooksjad ilusal taustal mööduvad. Enne maratoni antakse kõigile booklet, kus seletatakse viimse detailini mida on vaja, ja kuidas pildistada.
Näiteks oli kaameral vaja kasutada ava 5.6, iso mitte üle 500 lastes. Kasutada tuli jpg medium kvaliteeti, mis andis faili mahuks umbes 1,5mb, pilvist valgusbalantsi jne.
Enne üritust jagati kõigile fotograafidele võikesed mälukaardi pinalid, mille sees oli 8x2gb kaarti, kõik numbrilises järjekorras. Esimene pilt igal kaardil pidi olema kellast, et pärast töötlejad teaksid, mis järjestuses pildid ja jooksjad on. Iga kaart tuli pärast täis saamist tagurpidi pinalisse tagasi pista. Peale üritust tuli jooksupoiss, kes pinalid kokku korjas. Seega fotograafid pilte ise töötlema ei pidanud. Pildid töödeldakse neti vahendusel väidetavalt Indias.

Kuidas asi töötab?

Veebisait maksab maratoni korraldajale miljon krooni. Lisaks makstakse igale fotograafile 4000 krooni. Igasugu korraldamise kulud ja muu pudi padi kokku läheb maksma saidile umbes 1,5-1,8 miljonit.
Kuna iga fotograaf peab automaadist tulistama võimalikult palju jooksjaid, siis igast jooksjast peaks kokku olema vähemalt 5pilti. Rinnanumbri järgi leiavad osalejad oma pildid pärast saidilt üles. Tavaliselt ostab pilte umbes neljandik jooksjatest. Igaüks vähemalt ühe pildi.
40 tuhat jooksjat, millest üks neljandik, ehk 10 tuhat ostavad ühe pildi kolmesaja krooni eest. Lihtne arvutus näitab, et minimaalne käive on umbes kolm miljonit krooni, seega 1,5 miljonit kasumit per maraton läheb hopsti veebisaidile. Easy money;)

(Ma arvan, et see võib olla minu pilt, üks 8st tuhandest...)

Viiest tunnist pildistamisest umbes kolm istusin kõrvuti Murray-ga (grupipildil alt vasak), kes on SMPimages fotoagentuuri fotograaf. Kui alguses võttis ta mind noore fotojogana, siis peale mõnekümne minutilist vestlust sai ta aru, et minu näol pole tegu suvalise oinaga.
Arutlesime süvafototeemadel (Mis on süvafototeema? Näiteks arutasime, pocket wizard flex tt5-e ja Canon 580ex II-e Rf-müra blokeerimiseks leiutatud spetsiaalse materjaliga riide AC5-e totrust...) ning pildistamise lõpus lubas Murray mind oma bossiga kokku viia. Neil olevat suvel Melbournis fotograafi vaja....

Cheers;)

Neli kasulikku õlut

2011-10-19T09:19:00.003+03:00

Lennujaamas sõpradele ja vanematele lehvitades oli tuju hea. Peale pikka ootamist olen lõpuks maailmaga silmitsi: seal ei tunne mind keegi, seal ei aita mind keegi, seal ei taha mind keegi..
Aga ma tulen siiski ja hakkan algusest!

Üle oma elukaaslase upitades, nägin läbi pilvepahmaka maanduva lennuki aknast esimest korda Sydneyt. Olgugi, et saatsin maile ka Sydney eestlastele, oli ainus reaalne fotoalane niidiots www.sportsshooter.com ist leitud Chris (Stuart Gettyst vabaneb alles Novembris).

Järgmise nädala esimesel hommikul, kahenarises hostelitoas (22dollarit öö) ärgates, helistasingi Chrisile. Samal õhtul kohtusime Sydney CBD (kesklinn) ühe hotelli lobbys. Esimese asjana tellis neljakümnele lähenev, kolmel olüpial pildistanud Chris, õlled. Esitasin talle vaid mõned küsimused, ent jutt jooksis ja sain märkmikusse mitu head lehte kasulikku infot. Kus asuvad parimad foto poed, kes võiksid mulle tööd pakkuda, millist tööd oleks kasulik teha, kes on parimad fotograafid.. Juttu jätkus nelja õlle jagu ning lootus tuli tagasi.

Nädalakene jalutasin Sydney ümbruses, õppisin metrood kasutama ja üldse proovisin teed ületades aru saada, et kummale poole siis vaatama peab. Ühesõnaga kohanesin. Kuni järgmine nädal kohtusin Canoni Austraalia bossi Rickiga, kes vastas mu mailile mõne päevase viivitusega, arvatavasti selle pärast, et alustasin maili "Hi Rob!"

Rick kiitis mu portfooliot, võttis mind täie tõsidusega, rääkis mõne sõnaga pressifotograafide suurest konkurentsist ning lubas mind igal võimalusel aidata. Tagantjärgi sain tema kaudu paar kasulikku kontakti juurde.

Ühtegi tööd mul veel ei olnud, ent soovitajatega kontakte oli tosina jagu. Linastus etendus: Miljard maili 2..

Miljard e-maili

2011-10-18T11:14:00.003+03:00

Location: Sydney, NSW, Australia.

See sai selgeks üle poole aasta tagasi. Piletid said ostetud, otsus oli tehtud. Mis edasi?

Oli vaja leida kohalikke kontakte, kes mind töö leidmisel aitaksid. Aga kes see mingit Eesti oinast ikka aidata tahab? Seega ülesanne number üks oli näidata ennast mitteoinana, ehk esindusliku, professionaalse, standarditele vastava tippfotograafina.

Paar kuud vaba päeva nägemata, kirjutasin kokku piinlikuseni viimistletud CV (Tänks Viljar, Jaan), tegin uue esinduslikuma kodulehe (Tänks Ahto, Tarmo, Mihkel-Markus, Tairo, Oskari), valmistasin põhjaliku, ent minimalistliku "Photographer from Estonia!" tutvustava e-kirja (Tänks Ott) ning üsna peagi teadis pool Austraaliat, et mina olen sinna teel.

Tegelikult otsisin üles kõikide ajalehtede fotobosside emailid, kõikide suuremate agentuuride parimad fotograafid ning bossid ning parimad vabakutselised fotograafi ja saatsin neile "Photographer from Estonia!" maili, milles tutvustasin ennast paari (maailma parima) lausega, lisasin lingid kodulehele ning attachisin CV. Kokku läks lendu umbes 60-emaili...

..ja vastuseid tuli 4... Holy shit!!

Esimesena vastas www.sportsshooter.com ist leitud fotograaf Chris, kes oli nõus Sydneys kohtuma. Teiseks vastas Getty Imagesi fotoboss Stuart Hannagan, kes oli nõus novembris kohtuma. Kolmandana vastas mingi põlluharijate ajalehe toimetaja, kes väitis, et minu mail Austraalia ühele suurimale ajalehele (Sydney Morning Herald) oli lõpuks temani jõudnud. Tööd tal ei olevat, ent õlle võiks kuskil teha. Okeii.. Viimasena vastas pisikese spordifoto agentuuri omanik, kellel tööd ei olnud, ent soovitas mõnda inimest. Kokkuvõttes, vähemalt Austraalias mailidele keegi vastata ei viitsi. Olukord oli nukker...

..kuni paar nädalat tagasi koksas mailboksi kaks maili:

1) PHOTO CALL: Australia's most prestigious landscape art award, The Paddington Art Prize to announce $20,000 winner TOMORROW, October 5.

2) Please find attached the MEDIA CALL for the Paspaley New Collection Launch being held tomorrow night (Wednesday 5 October, 2011) at The Residence in Redfern.

Varsti on proloog läbi ja asun asja juurde...

Kuhu minna?

2011-10-17T10:04:00.002+03:00

Nüüd kui oli selge, miks minna, tuli välja mõelda, kuhu minna. Peamised punktid, mille järgi valikut tegema hakkasin olid: keel, fotograafi nõudlus, ilm, viisade keerukus.

Esiteks nullisin ära riigid, kus ei räägitud inglise keelt. Saksa ja vene keelt vast pursiks kuidagi, ent asjal pole mõtet. Inglise keel on mul korralik ja ingliskeelsed riigid on mõnusad. Valikusse jäi Inglismaa, USA, Kanada, Austraalia. Kõik suured ja uhked, võimalustest pungil riigid.

Teiseks mõtlesin fotograafide olukorra peale nendes riikides. Ajakirjandus sai alguse Inglismaalt, seega kui sul peas halli karva ei ole, siis naljalt suurde mängu löögile ei pääse. Fotograafi kohad pärandatakse isadelt poegadele ja alles aastakümnete kogemuste järel. Lisaks on seal ilm ikka uskumatult lögane. Olen mitu korda käinud, elada seal ei tahaks.
Muudes riikides oli olukord muhedam..

Viisade probleem nullis ära USA. Tööloa saamine USAs on täielik jauram, lisaks on linnasid nii palju, et ei oskakski kohe valida, kuhu minna. Olen paar korda käinud, meeldib aga viisa pärast kriipsutasin USA ka maha!

Kanada on ülivinge riik! Soovitan kõigil sinna kiigata! Samas on Kanada ilm üsna sarnane Eestiga. Olenevalt piirkonnast on seal ikkagi sooja aega natsa liiga vähe ja terve elu suusatamist pildistada ei viitsiks..

Seega jäigi alles Austraalia. Riik, mis asub täiesti teisel pool maakera, riik, kus spetsialiste võetakse mõnusalt vastu ning riik, kus ilm on üldiselt mõnna. Lisaks on viisade värk loogiline ja lihtne. Linnaks valisin esialgu Sydney aga paari nädala pärast lähen kaen Melbourni, et kohtuda Getty Imagesi Australaasia bossi Stuart Hannaganiga.. Ma luban, et see blogi läheb varsti väga põnevaks, keep up, mates!

Uued tuuled, tere Sydney!

2011-10-09T16:59:00.003+03:00

Aasta on möödas sellest kui jõudsin otsusele, et Eesti jääb mulle väikeseks..

Kuu on möödas sellest kui istusin lennukile, jätsin Tallinnaga hüvasti ning asusin Sydney poole teele.

Neli nädalat on möödas esimesest tööst maailma kuklapoolel:

(Sydney Horbour Bridge, Sydney marathon, fototiim;)

See on pikk jutt, niiet proovin lähimal ajal kõik kenasti kirja panna, et oma lugejaid kursis hoida. Seega esimene peatükk:

Miks Eestist ära minna?

Paigalseis.

Ma olen fotograafiaga tegelenud 8aastat. Jõudnud oma karjääriga Eesti parimaks spordifotograafiks (Spordifoto võit 3aastat järjest).
Õhtuleht on spordifotograafile parim koht, sest sport on ÕLis väga tähtis, pildid on ÕLis väga suured ja ÕL saadab oma fotograafe välisvõistlustele. Olen Õhtulehes töötanud 5aastat...
Kõik on justkui saavutatud. Viimasel aastal tundsin, et hakkan manduma. Väljakutseid jäi aina vähemaks ning otseselt ei tundud tugevat konkurentsi, mille najal edasi rühkida.
Stringer leping Getty Imagesiga oli vahva, ent Eesti on nii pisike, et uudiseid, mis Gettyt huvitasid oli liiga vähe.

Palk.

Eesti parima spordifotograafina oleksin lootnud saada sellist tasu, millega saab endale natukest lubada. Kahjuks ei saanud ma Eesti palga eest endale lubada ei autot, korralikku korterit, head puhkust, fototehnikat. Kui sain, siis ainult pikalt koonerdades, elu elamata.
Ma tean, et viga ei ole Õhtulehes. Viga on Eestis. Siin ongi palga suhe paigast.

Suured võistlused.

Eestis oli üritusi, mis panid südame tugevasti põksuma liiga vähe. Korvpallis näiteks pani vere kiiremini ringlema Kalevi-Rocki otsustav (ainult otsustav, muide) finaalmäng. Jalgpallis rahvusvahelised suurmängud (Itaalia, Serbia). Kergejõustikus, ehk ainult juunioride EM. Thats 'bout it. Aasta jooksul viis korda tõelist adneraliini tunda on vähe..

Areng.

Eestis on palju häid fotograafe. Meie mõned stuudiokutid teevad head tööd. Pressifoto tase on ka täiesti okei. Üldiselt, laias laastus on kõik normaalne, ent ei ole säravaid tipptegijaid.
Kes on Eesti parim pressifotograaf? Kes on parim pulma, stuudio, toote, üritustepildistaja? On häid mehi aga ei ole staare, kelle pilte igapäevase huviga vaadata tahaks. Pole mehi, kelle pildid panevad igapäevaselt ahhetama..
Oleks Eestis olnud Euroopa parim spordifotograaf, oleksin huviga proovinud temalt õppida nii palju kui võimalik. Kahjuks sellist meest ei olnud. Konkurenti ei olnud. Ma arenesin ainult tänu iseendale. Kahjuks sellest ei piisanud…

Investeering.

Eesti lehed ei investeeri piisavalt oma fotodesse/fotograafidesse. Korvpalli tipptasemel pildistamiseks läheb vaja 3-4 kaamerat (remote kaamerad korvilaua taga näiteks). Sama ka teistes spordialades.
Huvitava pildi tegemine vajab eritehnikat. Õhtuleht aitas mind küll tänuväärselt palju, ent siiski on pool fotokotti minu enda investeerin minu enda parematesse fotodesse. Inimesi on Eestis vähe, lehtede tiraažid on väikesed, reklaami on vähe, seega raha on vähe. Tean, et süüdi on ainult riigi väiksus, ent tipptegijale on Eesti lihtsalt liiga väike.

Kui keegi kogeb hetkel sama suguseid probleeme, siis hakake mõtlema...

Kindlasti on põhjuseid veel, ent siin on kirjas peamised. Lähiajal uued postitused.

Eesti vs. Põhja-Iirimaa seeria.

2011-09-07T16:12:00.007+03:00

Olgugi, et Eesti jalgpallikoondise vinge võit Põhja-Iirimaa üle on sündmus omaette, ei tahaks ma mängul pikemalt peatuda. Räägiks pigem spordietenduse fotograafilisest osast.

Portfooliod on vahvad asjad, kus soovijad näevad su parimaid pilte. Kõigil on häid pilte ja paljud saaksid teha ka väga vinge portfoolio.

Kuid mida soovivad tipp fotoagentuurid piltnikult? Mis näitab tegelikult fotograafi taset? See ei ole mitte lihtsalt hea portfoolio vaid hoopis stabiilsed tulemused. Ehk stabiilselt head tulemused, muidugi..

Iga jalgpallimäng on etendus. Sellel on proloog, kulg, lõppakord ja järelhüüe. Mitu head action pilti on tore, ent nad ei räägi lugu. Üksikud pildid võivad näidata head tabamisoskust, ent mitte mängu kui sellise terviklikku mõistmist. Hea fotograaf võib seeriast palliga fotod üldse välja jätta ning ei pea oma piltidele allkirju üldse panemagi, kas ma olen hea fotograaf?

Teavitan kalleid lugejaid ette, et tänasest algas mul puhkus ning järgmine postitus võib tulla alles mõne aja pärast aga siis juba maailma kuklapoolelt;)

Esimene september

2011-09-01T23:45:00.004+03:00

Esimese septembri hommikul on kõik peatsed koolijütsid väga tõsised ja asjalikud.

Fotohordide saatel sisenetakse aulasse.

Aulas lastakse jalad rippu ja kuulatakse huviga..

Aga mitte kauaks...

Äratus!

Esimest korda klassiruumi minna on põnev.

Esimeses tunnis on kõigil käed püsti..

Esimest korda tundub õpetaja äge!

Esimest korda saab koolipäev lõpuks läbi!

Aastas on 190 koolipäeva, mis teeb kaheteist aasta peale kokku 2300 koolipäeva.
Ehk siis umbes 14 tuhat koolitundi.... Head esimest septembrit, jütsid;)

Lamp on lahja!

2011-08-31T15:36:00.004+03:00

Vahepeal ei ole midagi märkimisväärset toimunud. Kuni tänaseni..

Läksin kirjanike majja Leelo Tungalt pildistama. Kohale jõudes istus ta "Hea Laps" toimetuses oma laua taga. Toimetus nägi välja nagu üks "õige toimetus" peabki välja nägema. Leelo esmase segadusehmatusvabanduse maandasin ära ning minu palvel toimus intervjuu ja pildistamine täpselt seal samas, segadusega sõbrustavas toimetuses, kus Leelo Tungal ajakirja teeb.

Esimene pilt millega panin paika ruumi üldvalguse oli selline:

(Nagu näete on ruum okeilt valgustatud, ent Leelo on tume vari)

Õnneks olid ruumis laualambid, mis on ideaalsed valguse tasakaalustamiseks. Järgmine pilt oli selline:

(Ikka on Leelo peal liiga vähe valgust, ent idee kui selline on juba OK!)

See, et lambist tulev valgus Leelo nägu valgustab on loogiline. Tahtsin, et see nii jääkski. Aga lambi valgusjõuetuse vastu kaasasin mängu ka välgu. Välgu katsin full CTO (oranž kile) kilega ning suunasin selle Leelo näole, imiteerimaks lambi enda valgust:

(Välk ajakirjaniku peakohal)

Hiljem lisasin välgu ette ka valgust pehmendava valge shootthru vihmavarju. Ja energiapomm Leelo pakkus poole tunni jooksul nii palju siirast emotsiooni, et pildistasin 8gb kaardi ääreni Leelot täis. Mõned näited:

Kokkuvõtteks: valgus tuleb taevast või kuvarist või lambist. Kui valgus antud kohtadest ei tule, tekib lugejal kahtlus... Mis kuradi valgus see veel on? Seega imiteerides loomulikke valgusallikaid saab pildist ebameeldiva pinge välja ning lugeja keskendub ainult pildil toimuvale..

Värvime Fordid mustaks!

2011-08-16T15:54:00.005+03:00

Viktor Siilats, kelle kontoris tehtud portreedest olen juba varem postituse kirjutanud (siin) on peale äri- ja meremehe ka muusik. Ta kirjutas muusikali "Valge Laev." Muusikalist ja Siilatsist tehti lugu. Mina tegin pildid...

Hämaras Forde täis salongis oli klaver. Jess! Muusika ja klaver ja Siilats sobivad fotole kenasti. Mida aga teha kümnete taustal tilbendavate Fordidega??

Fotograafil on võim ja vägi. Me võime näidata võitjaid kaotajatena ja ööd päevana ja vastupidi. Seega ainus võimalus läikivat automüügi salongi kontsertisaalina näidata on.. kaotada autod taustalt ja näidata ainult seda, mida vaja.

Sellest pildistamisest genereerisin kaks head nõksu. Esiteks: parim peegeldi on valge paber. Loomulik valgus on peegelduv valgus. Välk otse näkku ei ole hea- mingilt heledalt pinnalt peegelduv valgus on loogilisem.

Teiseks: hommikune madal päike peaks olema fotograafi lemmik. Nimelt on see valgus mõnus soe, kergelt oranžikas, teisalt mitte liiga pehme, ehk piisavalt kontrastne. Lamedaid pindasid (paberit, märkmikke jne) pildistades võime ise sellise madala, pinnaga paralleelse valguse ise tekitada. See toob välja vormid ja annab kontrasti!

Uus portfoolio: www.joosepmartinson.com

2011-08-05T10:18:00.003+03:00

Enam mulle värvilised legod ei meeldi. Vilkuvad ja piiksuvad ka mitte. Aga just selline oli minu eelmine koduleht. Eks see vist olegi nii, et mida nõrgemad pildid, seda "vingem" peaks olema leht, et silma paista.

Minu uus koduleht/portfoolio: www.joosepmartinson.com

Google arvates ei ole seda lehte veel olemas, seega klikkige, sheerige, laikige ja kõige tähtsam kommenteerige, kui midagi ei meeldi või midagi on valesti..

Põhilised vead, mida algajad fotograafid kodulehtede valikute puhul teevad ongi see, et kodulehte ennast peetakse piltidest tähtsamaks. Kirkad siiruviiru värvid ja liikuvad jubinad häirivad vaatajat, ta ei saa piltidele keskenduda.

Jube asi kodulehel on muusika. Näiteks kui minu kuulatavasse muusikasse hakkab järsku sisse piiksuma mingi aken, mille tuvastamisega tekib tavaliselt raskusi, siis ma lahkun pinda käivalt lehelt koheselt.

Tavaline viga on liiga palju pilte. Inimesed ei viitsi oma aega lappamisele raisata. Nad tahavad kiiret ja konkreetset ülevaadet. Portfoolio tähendab paremikku (piltide müümiseks või massiliseks vaatamiseks on teisi lahendusi.) Kümme head pilti on soliidsem kui 20 keskpärast.

Piltide lisamisel tuleks mõelda, et kas pead vaatajale põhjendama, miks mingi pilt siin on.. (Ala "selle pildi saamiseks pidin ma palju vaeva nägema" või "sellel pildil on ju Tanel Padar") ..kui pead, siis viska see pilt valikust välja. Head pildid õigustavad ennast ise.

Lisaks peaks lehe menüüd olema lihtsad ja loogilised. Tuulelohed hiire kursori otsas kui ka liikuvad menüüd on nii kuramuse häirivad. Kontakti võiks leida menüüst sekundi jooksul ning piltidel peaks olema võimalik kuvada kirjeid.

Aga selleks, et üldse korralikku portfooliot kokku saada läheb aega...

Soome WRC ralli ja Sebastien Loeb..

2011-08-01T13:28:00.004+03:00

Jõudsin just Soome rallilt tagasi. Oli plusse, oli miinuseid. Peamiseks miinuseks oli see, et mul ei olnud enda autot, millega katsete vahel siiberdada. Pidin sõltuma ajakirjanikest, kellele vaatamiseks piisas kahest katsest päevas. Sain vähe pildistada. Häid pilte ka sestap vähe.

Positiivne oli see, et nüüd ma tean, kuidas asjad käivad. Võin kindla teadmisega järgmisele WRC rallile minna. Tean, kes kus asub, millal keda miks pildistada ja üldse tunnen ennest kindlamalt. Ühesõnaga hea kogemus.

Viimaseks kohtusin lõpuks Sebastien Loebiga...

Ja muidugi F1 maailmameistri Kimi Räikköneniga..

Ja Mikko Hirvoneniga...

Ka Ott Tänak tegi võimsa sõidu. Kahjuks kaotas esikoha lolli viperuse tõttu...

Egon Kaur oli võimas ja võitis oma sarja. Ja erinevalt eelnevatest Eesti ralliässadest on ta ka väga meeldiv ja emotsionaalne pildistamiseks..

Kuulsal Urria katsel enam üle peade ei lennata.. Kui just kaardilugeja näpukat ei tee...

Juuksed on kruusast puhtaks kammitud, tuju hea- järgmise postituseni.

Fotograafi vaist...

2011-07-23T22:31:00.009+03:00

Täna oli vintske päev. Aga jällegi- ära tegime (EKJL, head mehed valisite;). Marko tegi tõukeid, heiteid, hüppeid. Mina tegin peamiselt jookse.

Hakkasin mõtlema huvitava probleemi peale.... Korrektne finišhi foto võitjast tähendab seda, et pildil on ainuisikuliselt emotsionaalne võitja, käed taeva poole tõstetud, taust on udune ja kompa paigas.

Jooksjad liiguvad väga kiiresti. Käed tõusevad taeva poole heal juhul sekundiks. Selle ajaga märgata, kes võitis, võitja kaadrisse püüda, kompositsioneerida, teravustada, pildistada.. Täiesti võimatu!! Ainukene lahendus on see, et me teame/aimame hetk enne jooksja finishisse jõudmis, kes võidab. Kui võitja edumaa on suur, pole probleemi:

(200m võitja Borarinwa)

(100m võitja Williams)

(Takistusjooksu võitja Krause)

Lühemate distantside puhul on vahed väga pisikesed, poole meetri sisse mahub kolm jooksjat, seega kus me teame, et me valet jooksjat ei pildista?

(Küljepealt on võitja edumaa tajutav. Otse vaadates mitte. Kes on pildil võitja???)

Piinliku olukorra tekkimist, kus meil on sada pilti valest jooksjast, saab vähendada. Kuidas?
Esiteks, vaadates, kes eeljooksudest parima ajaga finaali pääses. Teiseks, uurides, kellel on finaalis parim hooaja tippmark. Kolmandaks, kuulata jooksu ajal staadioni kommentaatoreid, kes infi jagavad. Nende kolme asjaolu järgimisest peaks piisama, ent tihti läheb vaja ka neljandat... Selleks on vaist!

Täna 110m tõkete finaali selge favoriit oli britt Andy Pozzi. Tema eelringide aeg oli parim. Tema hooaja tippmark oli parim. Kommentaatorid karjusid ta nime ja isegi finišhis pidasid teda kuldmedali omanikuks. "Palju õnne, Pozzi," karjusid nad. Kuid, kurat, mina ei pildistanud Pozzit, ma sättisin endale kaadrisse hoopis Jack Meredithi...

Mõni ärev hetk peale finišhit selgus, et lõpumeetritel suutis keegi siiski Pozzist 7 sajandikku, ehk mõne millimeetri võrra parem olla.... Kes? Teil on õigus, see oli Jack Meredith;)

Raske kergejõustik..

2011-07-22T22:34:00.009+03:00

Eile ja täna on olnud väga raske. Hommikul poole üheksast, õhtul kümneni lakkamatu fotograafiline turmtuli. Käimas on raske kergejõustiku EM.

Mina ja kolleeg päevalehe päevilt (Marko Mumm, tal on oma uus ja vinge pildipank, vaadake kindlasti www.mumm.ee) peame kahekesi terve võistluse piltidena kogu maailmale edastama. Oleme juunioride EMi ametlikud fotograafid ning vigu sisse lasta ei saa. Ei lasegi: kahe päeva noos on umbes 4000 fotot, ehk ükski vähegi tähtsam liigutus ei jää kajastamata.

Täna käis samaaegselt mitu väga tähtsat võistlust. Kaugushüppe, naiste kettaheite, 400m, 200m ja veel mingite asjade finaal. Ühesõnaga pidime kahekesi olema seitsmes kohas ja samaaegselt. Jaotasime tööd väga süsteemselt ära ning saime hakkama. Ega kerge ei olnud. Aga olgu teil kerge, nautige minu juunioride EMi kahe päeva paremikku:

Jooksud:

(3000m takistusjooks. Märja kaamera pilt)

(Jalaga obkektiivi pilt)

Rasmus Mägi ilus etteaste 400m tõkkes:

(Äratus)

(Töö)

(..ja puhkus)

Remote kaamera õigustus:

(300mm objektiiviga pildistatud võitja)

(Sama hetk aga remote 70-200mm @ 100mm)

Robert Capa: "If your picture is not good enough, you are not close enough!".....

(Objektiiv vastu kätt pilt)

Eesti hüppajad:

Heitjad:

(Vasar koos kindaga..)

(Finnish power)

(Estonian composition..)

Kurb haamer:

(Thompson sai totaalse haamri, kaotas mõistuse ja kukkus. Võitja paremal nurgas.)

(Goodbye Tallinn...)

8-tunni pärast hakkab kõik jälle algusest, višh mi lakk...

Ka president on lätlane..

2011-07-20T13:43:00.005+03:00

Mõni aeg tagasi käis Eesti presidendil külas Läti tutikas president Andris Berzins. Käisin seda üritust pildistamas ja koostaksin naljaviluks kerge fotostoori:

(Ettevalmistused pool tundi enne presidentide kohtumist..)

(Viimased viimistlused mõned minutid enne presidentide kohtumist..)

("Ei ole hullu!!" Kümme minutit peale seda, kui presidendid oleksid pidanud kohtuma..)

("Kaua võib!!!" Viisteist minutit peale seda kui presidendid oleksid pidanud kohtuma..)

("Lõpuks paistab!" 20 minutit peale seda kui presidendid pidid kohtuma jõudis lätlane kohale..)

("Tere Andris...

(...tule ma valgustan sind veidi!! Kuramuse lätlane..")

(35minutit peale seda kui presidendid pidid kohtuma ehk 15 minutit peale seda kui presidendid kohtusid...)

Rally Estonia 2011

2011-07-16T22:25:00.006+03:00

Eelmisel aastal pildistasin rallit esimest korda. Tänavu olin targem. Jõudsin õigel ajal õigesse kohta, pildistasi õigeid masinaid ning ei toppinud oma kaamerat temale eluohtlikesse kohtadesse (nagu eelmisel aastal).

Estonian rallyle akrediteeriti 100 fotograafi, mis on minu arust jaburalt suur number. Paljud kaameraga tegelased tiksusid ohtlikes kohtades, lisaks lippasid võttenurkadele ette. Minu arust ala www.AndrusTheRallifotograaf.pri.edu.eu.net saidi ette näitamisel akrediteeringut saama ei peaks. Suur mass on liialt ohtlik ning segab professionaalide tööd. Vabandan, et olen aus.

Samas oli väga palju toredaid kolleege, kellega sai arutleda ralli pildistamise olemusest. Ehk rallidel tundub olevat kaht sorti fotograafe. Esimesed on fotograafid, kes on saadetud rallile ja teised on rallimehed, kes on saadetud pildistama.

"Rallimehed" on üli rõõmsad kui saavad pildile suure hunniku lendavat kruusa, välja keeratud ratastega või maanduva masina. Taust kui selline pole neile justkui oluline.

"Fotograafid" kõnnivad samaselt rallimeestele läbi kiiruskatseid, et leida lahedaid taustasid. Suht savi, kuidas see auto seal pildil on. Lisaks on tähtis jutustada lugu läbi rallisõitja emotsioonide. Mina olen pigem see viimane kuigi tahaks olla pisut mõlemat.

Minu kui rallile saadetud fotograafi valik:

Ja emotsioonide all mõtlen ma seda:

(..mitte eriti rahul, teine koht..)

(..ikka suht rahul..)

(..võitjad viimaselt katselt tulles põiepeatusel.. Mõne sekundi pärast.. Ikka täiega rahul...)

Mina olen ka rahul.

Õhtulehe tase....

2011-07-14T17:28:00.007+03:00

Eelmine nädal lepiti kokku intervjuu Afganistanis käinud, taastuvkirurgia arsti/kirurgi, Tiit Mereniga. Pildistamiseks palusin tal kitli selga ajada, et intekas hoopis operatsiooni saalis teha. Mu idee läks läbi ja dr. Meren istuski opi lauale ajakirjanikuga juttu puhuma. Vargsi lülitasin sisse opilaua kohal rippuvad opituled ning muutsin opisaali stuudioks. Tund aega kõva jauramist ja pildid tulid lahedad:

...ja Õhtulehe tegelased said hakkama sellise sigadusega, et panid sellest seeriast lehte sellise valiku:

...ehk siis välja kropitud nägu ning nii kaanel kui sees on täpselt sama pilt. Vabandan kolleegide ees aga häbi on õhtulehes töötada. Mille kuradi pärast ma peaksingi head tööd tegema, kui mingid oinad mu töö niikui nii ära situvad???

Bikiinid

2011-07-11T13:15:00.004+03:00

Kõik kolleegid puhkavad. Tööd on palju, kirjutamist oleks väga palju aga aega on väga vähe.

Eelmine nädal anti mulle ülesandeks pildistada bikiinimodelli. Tüdruk ise oli 15aastane Eesti modelliagentuurist. Eesti keelt väga ei rääkinud, ent minu juhendamist enamvähem mõistis. Oskas olla. Oli lihtne pildistada.
Ilm oli ka hea. Pilvine, ent päike kumas kenasti. Softbox pilved. Tulemus:

Ja lisapildiks veejoomise artikli juurde selline susserdis:

Päikest..

Suur rõõm väikestest asjadest..

2011-06-27T18:23:00.003+03:00

14ndal juunil peeti juuniküüditamise 70.aastapäeva mälestuspäev Tallinnas, Kadriorus, presidendi lossi roosiaias. Ürituselt lahkudes jäi mulle silma üks pisikene detail:

Ühtäkki läks mul meel rõõmsamaks. Olin oma ametiga enamgi kui rahul...

Fotograafi nädal

2011-06-14T10:36:00.008+03:00

Paljud küsivad, et millal ma taas uue postituse lisan. Üldiselt vastan, et siis kui midagi huviatavat tekib. Ärge arvake, et iga pildistamine tähendab postitust. Igapäevaselt fotograafina töötades on pildistamist hommikust õhtuni, millest nädala jooksul tekib vast üks huvitav postitus.

Küsite, millega ma siis igapäevaselt tegelen? Palun, eelmise nädala plaan alates pühapäevast:

Pühapäev 05.06

Olin abivalvur, ehk kui põhivalvur fotograaf hätta jääb, helistab mulle. Helistaski, Andrus Veerpalu andis telefoni konverentsil FISile dopinguasjast selgitusi. Kolm tundi advokaadibüroo ukse taga ootamist:

Esmaspäev 06.06

Täismahus tööpäev. Saadeti Naissaarele Tõnu Kaljuste juurde, kes tutvustas meediale Nargen festivali. Lisaks tegime tiiru Naissaare peal. Arhiiv sai Naissaare võrra kõvasti rikkamaks:

Hiljem pildistasin Noblessneri valukojas Nargeni festivali raames, Timo Steineri ooperi "Kaks pead" proovi.

Teisipäev 07.06

Hommik algas Toomas Lelovi, kes on City Bike töötaja, pildistamisega. Pilt pidi iseloomustama lugu, milles räägiti jalgratastega reisimisest.

Peale seda illustreerisin lugu Kultuuripealinn 2011 raames ehitatud Ökosaarest ja selle tegijatest.

Viimasena läksin randa. Suure kuumusega oli rannapilte niikui nii vaja. Otsene käsk oli pildistada naisi, kes endale päikese kreemi määrivad.

Reede 10.06

Esmalt saadeti mind Saha surnuaeda, kus oli toimunud nö. haudade rüvetamine. Playboy novembrikuu numbris ilmusid alasti pildid näitsikust, kes siis Saha kabelis poseeris. Küsitlesime kohalikke ja uurisime asja.

Pärast seda portreteerisin Kunstimuuseumi direktorit Sirje Helmet.

See oli lühikene nädal, kuna kolmapäev ja neljapäev ning nädalavahetus olid vabad. Aga selliseid nädalaid on vähe, täismahus töönädala postitus veniks liiga pikaks.

Spordifotograaf pintsakus.. WHAAAT?!

2011-06-03T09:47:00.006+03:00

Spordifotograafi töö on räpane. Väga tihti peame õige pildistamisnurga saamiseks kõhuli viskama, tartaanile kükitama või murul istuma. Seega valgeid pükse ja kingi üldiselt ei soovitaks.

Eile saabus Eestisse Monaco vürst Albert II. Kuna mina olin sel päeval ametis, pidin ka Alberti ametlikke külastusi pildistama. Päevane melu päädis piduliku heategevusliku õhtusöögiga Rahvusooper Estonias.

Palavast ilmast sõltumata pidin igapäevased "kõhuli tartaanil" riided vahetama pidulikumate vastu. Ega see lihtne ei olnud. Minu enda antiiksed kingad paljastasid varbaid, seega pidin soliidsed kingad sõbralt laenama. Ka särgid olid aastatega tolmukorra all. Viike kui selliseid ma oma pükstel samuti ei tuvastanud. Õnneks on mul sõber, kes on minuga täpselt sama suur, pikk ja lai. Strateegiliselt väga kaval kooslus;)

Pildistamine ise ei olnudki niivõrd eriline. Peale punase vaiba kaadreid, saime õhtusöögi esimestel minutitel rõdult seltskonda pildistada. Ei midagi erilist, kuigi natukene uhke oli pintsakus prominentidega samastuda.

Peale õhtusöögi ametlikku pressiosa toimetuse poole sõites väitis ajakirjanik, et ega sellistel ametlikel üritustel midagi põnevat ju pildistada ei saagi. Fotograafide seas kuulen alati nurinaid kui tegu on pressikonverentside või muude ametlike ürituste pildistamisega. A la mis seal ikka väga teha saab jne. Vaidlen vastu. Pressikad on just sellised üritused, kus hea fotograaf eristub kesisest. Hea fotograaf suudab mõttetust formaalsuses nö sitast saia teha. Kesine fotograaf mitte. Hea fotograaf leiab detailid, millele toetuda, et rääkida oma lugu, kesine mitte. Eile keskendusin presidendi ilmetele vürst Alberti kõne ajal ja ei ütleks, et pildid on igavad. See oli minu fookus:

Kuidas see jalgratta pildistamine ikkagi käib..

2011-05-29T22:33:00.006+03:00

See nädalavahetus tulistasin mitu tuhat kaadrit. Tallinn Tartu GP ja Tartu tänavasõit kestsid kumbki nelja tunni kanti. Eestlaste parim, Rein Taaramäe, käib Eestis harva. Seega Õhtulehe "Taaramäe vaene" pildipank rikastus selle nädalavahetusega jõudsalt.

Jalgratta sport on äge. Esiteks toimub tegevus õues. Päike paistab ja valgus mängib. Loovus hakkab tööle. Teiseks kestavad sõidud kaua. Ei pea muretsema, et vajalikest sõitjate piltidest ilma jääd. Kolmandaks sõidetakse väga vingetes paikades. Maanteedel, metsade ja põldude vahel, vanalinnades ja kus kõikjal kus vähegi pinnas lubab. Finish on alati emotsionaalne ning sekka juhtub ka ekstreemseid kukkumisi. Lisaks on ratturid väga muhedad sellid. Mõistavad meediat ning teevad koostööd. Kogu see positiivsus paistab välja ka fotodel.

(Rein Taaramäe lai naeratus)

Rattavõistluste pildistamine on omaette protsess. Nimelt on olemas meedia mootorrattad. Pressisheffid jagavad kõik fotograafid ja videomehed mootorrataste vahel ära. Lisaks jagatakse ära, kes mis lõigul mootorratta seljas olla saab.

(Mina mootorratta peal pildistamas)

Kui juba motika otsas oled, siis pead juhile selgeks tegema, kus ja keda sa pildistada tahad. Ehk millal sõita peagrupi ees, millal jooksikute juures jne. Lisaks saad ratturite eest ära sõita ning kuhugi meelepärasesse kohta seisma jääda ja oodata kuni ratturid valitud taustaga kohale jõuavad.

Kuna kiirus on suur (teed on sel ajal tavaliiklejatele kinni, ehk liikluses kiirusepiirang väga ei kehti. Ratturite eest ära sõites kasutavad motikamehed olukorda ära mõnulevad 15okm tunnikiirusega) ja sõit on tuuline ja adneraliini rikas peab tehnika võimalikult mugavaks sättima. Objektiive sõidu ajal vahetada ei saa seega mina kasutasin kaht kaamerat (lainurk 16-35mm ja tele 70-200mm). Fotokotti muidugi kaasa ei saa võtta, seega mälukaardid peaksid olema suured (minul 2x16gb) ja kõik vajalik käepärast.

Kokkuvõttes on jalgratta pildistamine äge. Kas ka pildid?

(Jooksikute grupp Tallinn - Tartu GP-l)

(Tallinn - Tartu GP võitja)

(Tartu tänavasõidu algus. Rein Taaramäe)

(Jaan Kirsipuu)

(Erki Pütsep)

(Olustiku kaader 1)

(Olustiku kaader 2)

(Taaramäe Vanemuise tõusul)

(Tartu GP võitja)

(Ja Eestlaste parim, Rene Mandri)

Igavus võiks tähendada loomingut

2011-05-23T12:02:00.005+03:00

Eelmisel nädalal toimus selle aasta esimene heitjate seeriavõistlus Kadriorus. Olen seda sama võistlust sellel samal staadionil miljard korda pildistanud ning võistlus ise ei huvitanud eriti kedagi. Mis tähendab seda, et oleks pääsenud kahe klõpsuga Värnikust ja 10minutiga oleks töö tehtud olnud.

Ent õues oli soe, päike paistis ja kavatsesin endale challenge'i esitada. Mitu erinevat lahedat pilti suudan odaviskest teha. Aastate jooksul olen ju kõik võimalused ära proovinud, mitu pilti suudan veel välja pigistada? Ülesanne püstitatud, hakkasin usinalt tööle, kasutades ära iga väiksematki võimalust (nii taustade kui ka säri aegade ja ala/ülesäride puhul).

(Esiteks siis madal vastupäikest klõps)

(Teiseks Värniku siluetne portree)

(Kolmandaks Risto Mätase vari kõrgemalt pildistatuna)

(Neljandaks Risto Mätase kaasa vedamine)

(Viiendaks jällegi parima viske teinud Risto Mätas loodusliku taustaga)

(Ja kuuendaks Timo Moorasti siluett vastu päikest)

Selle asemel, et niisama nina nokkida võib ju asja endale põnevaks teha.. ;)

Esimene ja viimane finaal.

2011-05-17T11:01:00.005+03:00

Kahju, et Eesti parimad korvpallurid hakkasid korvpalli mängima alles viimases finaalmängus. Ja kahju, et mängu tegi ära ikkagi lätlane. Aga ega muud miskit kui vaadake pilte:

(Skele hüppas ja..

(...Rain kargas)

(Rock oli võitmas, ent Skele sutsas..

(..valusalt ja viis mängu lisaajale)

(Lisaajal otsustas Skele uuesti sutsata...

(..ja ei eksinud)

(Ka Timmu üritas sutsata, ent...

(..eksis)

(Kõike ütlev kallistus Soku ja Skele vahel)

(Kõike ütlev ilme)

(Kõike ütlev rõõm...)

(..ja kõike ütlev kurbus)

(..ja kõikide naistega Kuusmaa)

Cadillac ja BOOM!!!

2011-05-12T10:03:00.000+03:00

Mõni aeg tagasi kirjutas kossuajakiri Basket, TTÜ-s pallivast mustanahalisest Bambale "Boom!" Osbyst. Lugu oli intrigeeriv ja Õhtuleht ostustas mõned kuud hiljem ka ise Boomiga juttu puhuda.

Oli teada, et Boom armastab autosid, eriti Cadillace. Seega pildi tarbeks otsisime üles Eesti Cadillaci mehe Jürgen Laose ning tema 59nda aasta Cadillaci ning viisime selle Boomiga kokku. Ja siis hakkas nalja saama...

Captain Flinti ees koos Boomiga Cadillaci oodates rääkisime korvpallist, autodest ja muust tühjast-tähjast, kui Boom järsku endast välja läks: "look at this guy, look at this, c'mon, get out of here." Nimelt märkas ta kaugelt lähenevat monstrumit ja ta silmad läksid särama: "I've got one just like this back home, this summer I'm gonna make it convertable!"

Sõitsime siis varem skauditud kohta Boomi koos Cadillaciga pildistama. Tüüp oli üli elevil, suunurgad kõrvuni. Hea oli pildistada. Kaamera display pealt pilti nähes oli Boom veel õnnelikum- talle meeldis see, mida ta nägi.

Siis tegime pilti ka sellest, kuidas Boom roolis:

Pildid tehtud, kiitis Boom Cadillace taevani. Kliimaseade, elektriistmed ja -aknad, fm-tuner ja palju muud, mis eksisteerisid selles autos, mis tehti üle 50aasta tagasi.

Tagatipuks pakkus Jürgen mulle välja, et äkki tahaksin autoga proovisõitu teha. Ükski endast lugu pidav mees ei oleks saanud pakkumisest keelduda:

Tagasiteel Kakumäelt Susi hotelli lobisesime Boomiga kõigest, kuid kõige eredamalt jäävad meelde (nii korvpalli kui ka fotograafiat tihedalt puudutavad) sõnad: "You have to love what you do, otherwise dont do it at all!"

Korvpalli ultimus ordinarius

2011-05-05T14:53:00.003+03:00

Cramo ja Rocki vaheline finaal tundub see aasta kuidagi eriti morn. Paljud kossufännid vaatavad finaali asemel hoki MMi. Ei oska minagi midagi erilist eilse mängu kohta kosta. Paar pilti (rõhuga sõnul "paar") ja kogu moos:

Boksifotograaf!?

2011-05-01T17:28:00.006+03:00

Täna olin targem. Teadsin, mida tahtsin ja ei küsinud prantslaste käest. Tegin valmis isegi plaani, kus mis aja hetkel mida pildistan. Esimeste päevade kogemus oli ju varnast võtta.

Enne ajasõite siiberdasin boksides ja pildistasin detaile:

(Selline näeb välja Kevin Korjuse vormeli iste. Mugav?!)

Testi sõidu ajal olin esimeses kurvis. Selle kurvi puhul lastakse fotograafid betoonbarjääri äärde, ehk vormelid mööduvad meist meetri kauguselt. Hea asi on see, et kurvi läbivad nad hoogu maha võttes, mis tähendab seda, et müra ei tapa. Väike amatöörlik video, kuidas asi käis:

Ja fotod, mis sellest kohast tegin:

Korjus oli kvalifikatsioonis kümnes, seega olime ärevil. Täna saab palju pildistada ning suurima joppamise korral on ka ehk poodiumile asja:

(Korjus parandas esimeses kurvis positsiooni mitme koha võrra..)

Järgmine ring Korjust ei kuskil. Ei või olla... Ja võis olla! Keegi küttis talle tagant sisse ja tagutiib oli puru. Korjus katkestas jälle:

Tulime SPA ringrajale Belgiasse just Korjust pildistama ja mõlemal päeval mees katkestab. No täielik ebajopp ikka. Kahe päeva jooksul on pildid ainult esimesest kurvist:S

Enne võidusõitu googeldasin vormeli fotosid ja tundus, et rattadmaastlahti fotod on kuidagi au sees. Noh, ei saand minagi rahu ning järgmises võidusõidus (Renault 2.0) istusin esimeses kurvis senikaua kuni ka mul selline pilt olemas oli:

Hiljem tiirutas shõu pärast ka F1 masin rahva ovatsioonide saatel. See hääl, mida see masin teeb on põrgulik. Järgmine amatöörlik video:

Kokkuvõtteks sain jälle kogemuse võrra targemaks ja järgmine GP kuhu satun tõotab tulla vingemate kaadritega kui esimene. Mis ju ongi peamine;)

Belgia SPA GP: Õnnetud eestlased, autod ja fotod...

2011-04-30T18:34:00.009+03:00

Käisin eile kaardi järgi raja läbi ja mis ma avastasin. Kõik ametlikud fotopositsioonid andsid üsnagi mõttetuid kaadreid. Igas kurvi piiravas aias on väikesed augud, läbi mille saab pildistada. Selles suhtes on kõik ametlikult korrektne, ent selleks, et head asja saada peab ikka ise kuhugi mäe otsa ronima ja vähe võimuga midagi ägedat otsima.

(punased tsoonid on need, kuhu me minna ei tohi)

(Igas kurvis on selline väike fotopilu, kust õnneks vormel väga läbi ei mahu)

Sellegi poolest otsustasin tänast sõitu "korrektselt" jäädvustada. Ja pildid on üldiselt säärased:

Ajasõidu lõppedes organiseerisin ennast starti pildistama. Istusime siis esimeses kurvis "teadja" prantslasega, kuni mõistsime, et prantslased on ikka prantslased. Starditi hoopis teisest kohast. Vormel 3,5 autod ja vormel 2 autod startisid erinevatest kohtadest. Nüüd siis tean (et prantslasi ei tasu usaldada!!!)

Peale "stardi" jäädvustamist tormasin poole km kaugusele tsikaanile ja jäin läbi pilu passima. No need, keda ei ole on eestlased. Korjust ega Pentust ei kuskil. Aimasin halba ning tormasin boksidesse ja voilá:

"Sten ja Kevin tulge sööma!"

(Korjuse auto)

(Pentuse auto)

See, et minul ei vedanud tähendab vist pigem seda, et meie pilootidel ei vedanud. Kevinit nähes kiirustas ta boksi tehnikute juurde: "Kurat küll, see ei ole pisiviga, see auto on täiesti katki, ta lihtsalt ei keera!" Tehnikud said Korjuse pahameelest oma osa kätte:

Sõnaga, mõttetu päev! Homme teen teile paar videot raja äärest, et oleks näha kuidas asi fotoalas käib.

PS! Tegelt oli häid asju ka. Sooja oli ühe kahekümne kraadi, päike paistis ja lühkarite sääred tuhisesid soojas tuules:P

Vormel Belgia Spa ringrajal

2011-04-29T18:25:00.004+03:00

Brüsselisse jõudes päike paistis ja kõik tundus tore. Pimedas hakkasime hotelli poole ekslema. Eestis suurim ringtee on Belgia tavalise mahasõiduga võrreldes käkitegu. Lisaks ei viitsi belglased siltidega liialt jamada. 100km läbimiseks kulus kolm tundi. Ja sedagi tänu bensiinijaamast leitud neiule, kes meid "slepis" hotelli juhatas.

Ingliskeelt ka keegi eriti ei oska. Flaami, itaalia, prantsuse, saksa keel on neile kuidagi mõistetav, ent inglise keel.. Mitte eriti.

Okei, jõudsime siis täna hommikul Belgia Spa-Francorchamps F1-e ringrajale, kus meie vormel ühte pürgiv tulevikulootus Kevin Korjus Renault 3,5 vormeliga kaks etappi kihutab.

Juttu peaks alustama sellest, et ma ei ole vormelit kunagi pildistanud ja ei tea sest asjast üldse eriti midagi. Mootori pinin tegi esialgu silmad niiskeks. Lennuki reaktiivmootoriga võrdne heli korda kakskümmend viis (umbes niipalu on siin korraga autosid rajal) on ikka räme.

Ja ega õige Eesti fotograaf ju kelleltki nõu ei küsi. Lendasin tuimalt raja äärde ja hakkasin "skautima." Hiljem nikerdasin bokside ääres klõbistada. Vist õnnestus isegi.

Postituse lõppedes lähengi ringrajaga lähemalt tutvuma. Ees ootab 8km rännak. Ehk on sest rännakust ka midagi kasu. Eks homme näete. Tänased parimad:

(Äkki ennem lepiks kokku kumba pidi sõidame? Kevin Korjuse piruett enne boksi pööret)

(Korjus puude vahel)

Peale rajal pildistamist suundusin boksidesse, kus pidi ettevaatlik olema, sest vormel võis üle varba sõita..

Tänane testisõit häid uudiseid ei toonud. Midagi oli autoga valesti...

Peale sõitu istus Kevin boksi taharuumidesse ning hakkas justkui matemaatika ülesandeid lahendama. Väidetavalt pidi ta iga kurvi kohta kirjutama, kuidas, mis käiguga, kiirusega vms ta selle läbis. Hiljem võrreldakse tulemusi arvutis ja saadakse vajalikku infi.

Viiiiuuuuuhhhhhhhomseni..

Nukud ja nikerdamine

2011-04-11T16:39:00.005+03:00

Eelmine nädal pöörduti minu poole kentsaka pildisooviga. Nimelt oli vaja pilti loo juurde, mis rääkis vandenõu teeoriatest ja kõrgematest inimestest, kes meid tegelikult juhivad. Ehk siis meie oleme kui marionetid ning niite tõmbavad kõrgemad tegelased.

Kontakteerusime Salme kultuurikeskuses toimetava marioneti valmistaja Mart Puustiga. Sõbralik mees andis meile nukud ning lubas pildistamisel lava kasutada.

Ideeks oli siluetne kapuutsiga mees, kes nukke juhib. Seega esimene ülesanne oli tekitada siluett:

(välk lava taga olevale taustale, et tekiks heledale taustale tume siluett)

Siluett olemas, otsustasin, et asi näeb kentsakas välja. Liiga raamitud ja tume. Lisasin ühe välgu maa põrkega ka eesriidele:

Pilt läks kohe värvilisemaks, ent see raamitud olek tundus ikka kuidagi jama. Otsustasin kardina üldse sulgeda, et pildi "puhtamaks" saaks. Lisaks proovisin esimest välku nuku peal:

Juba hakkas pildi moodi olema, ent idee oli kahe nukuga. Kahe nuku valgustamisel tekkis aga loll "cross lighting" ehk nõme vari taustal.

Selle probleemi lahendasin nii, et sättisin vasakpoolse välgu taha poole. Nii ei tekkinud varju ja asi nägi jällegi parem välja.

Kokkuvõttes tunnikene sepitsemist ja tulemus selline:

Kogu kupatus nägi kohapeal välja selline:

Ja lehes nägi välja selline (pilti natukene muudeti, keerati ja pdf näeb sitt välja aga ideele saate pihta)

Midagi targemat ei osanud kirjutada, loodan, et mõnel on huviatav lugeda...

Veerpalu, Veerpalu, Veerpalu....

2011-04-07T18:45:00.002+03:00

Ma ei oska hetkel arvamust avaldada. Minu arust on kõige tähtsam tõde. Miks ajakirjandus oma supersportlase dopinguloo välja kaevas ei ole minu arust peamine. Peamine on see, et tõde jõuaks päevavalgele... Vaadakem pilte ja mõtisklegem...

Masendav..

Peegeldus, peegeldus, klaasi peal...

2011-04-04T19:07:00.005+03:00

Täna pildistasin Tallinn Travellers Info omanikku Kalev Külaaset. Pildistamine ise ei olnudki midagi väga erilist kuid üks tehniline nõks selles siiski peitus.

Fotograafidele ei meeldi läbi klaasi pildistada. (No objektiivid on küll klaasist ja me koguaeg pildistame läbi objektiivi klaaside, ent see pole see klaas, läbi mille pildistamine keeruline on) Jutt käib nimelt tavalistest akna klaasidest.

Klaas peegeldab. Ja peegeldusi on raske kontrollida. Eriti kui pildistada näiteks tänavalt tuppa. Samas on natukene peegeldusi äge. Annab pildile mitu dimensiooni.

Selleks, et peegeldused klaasil oleksid kontrollitavad soovitan pildi tugevasti alasärisse ajada. Siis lähevad peegeldused nii tumedaks, et nad otseselt pilti ei sega. Selleks, et inimene, keda läbi akna pildistatakse eristuks, peaks ta ilusti alasärist välja tooma. Seda saab teha juhtmevabalt juhitava välguga, mis ruumi sisse paigutades akna välispinnale peegeldusi ei tekita.

Long story short:

(Normaalne säritus, ehk mitte kottigi ei saa aru, mis toimub)

(Alasäri, ehk liiga tume aga konkreetsem juba)

(Alasärist välguga välja urgitsetud inimene.. Voilá!)

(Lisatud ka teine välk vasakul laual, mis seina valgeks lööb)

Nüüd on küll kõik selge, eks;)

Fotograafile on vaja ainult ühte väravat!

2011-03-30T10:25:00.008+03:00

Eilne Eesti - Serbia valikmäng oli alguses nii hea, kui ka halb. Hea oli pildistada, sest suure lumesajuga pildid eristuvad tavalistest vuti piltidest selgesti. Samas oli väga halb pildistada, sest kõik kohad olid lund täis ja nähtavus oli kehv.

"Pray for bad weather," on öelnud Joe McNally. Selles suhtes on tal õigus. Tavaline pilt seisvast mängijast ei müü. Pilt ebatavalises lumesajus seisvast mängijast müüb. Lihtne.

Kehv on lumesadu sellepärast, et kaamerad ja muidugi fotograafid ise on totaalselt lumised. Viewfinderisse maanduvad helbed sulavad ja teevad läbi okulaari nägemise keerukaks. Kui sa ei näe mida sa pildistad, siis on asi hapu. Siiski saab seda probleemi vältida kuiva niiskustimavat rätikut omades. Või KUIVA salvrätikut, millega okulaari vajadusel puhastada.

Teine ja veelgi suurem häda on teravustamisega. Kes luges mu postitust Holmenkolleni udust, teab, millest jutt. Ehk mida rohkem lund jääb fotograafi ja objekti vahele, seda kehvem. Nimelt ei saa kaamera aru, kas fokusseerida eesolevale lumele või... keskel olevale lumele või... kahe lumekardina taga mäslevatele palluritele. Seega pikad objektiivid ennast ära ei tasunud. Mida lähemalt sa pildistad, seda rohkem kardinaid jääb pallurite taha.

Kolmas point eilse mängu jooksul oli see, et Eesti mängudes, kus tullakse tagasi vähemalt punktiga, piisab fotograafile vaid ühest väravast. Seda muidugi eeldusel, et see olukord ka kenasti jäädvustatud saab.

Sel hetkel kui Kostja palli taha asus, löögi tegi ning tabamusel rõõmust keksides nurgalipu juurde tormas klõbises mu kaamera katik halastamatult. Kõik eelnevad pildid olid ajalugu. 10sekundi jooksul tehtud kaadritest oleks võinud lehte panna ükskõik millise. Tänud fotojumalale!!

Kuna värav löödi mängu lõpus, ehk mõned minutid enne lehe trükki saatmist, asusin peale olukorra lõppu ultramegasuperhüperhelikiirusel pilte toimetusse saatma. 3minutit peale värava löömist olid pildid toimetuses, 10 minuti pärast juba lehte paigutatud ning 15minuti pärast juba trükikojas. Kokkuvõttes oli 3minutiline tööpäev- hakka fotograafiks;)

Riis

2011-03-28T16:25:00.006+03:00

Pealkiri "Riis" justkui ei sobiks peamiselt spordifotograafiast rääkivas blogis. Siiski proovin ma siin kirjutada fotograafia erinevatest külgedest. Sestap loodan, et avardan selle postitusega mõnede arusaamist toote/konseptuaal fotograafia keerukusest.

Õhtuleht otsustas teha riisi testi. Ehk siis, milliseid erinevaid riise on Eestis võimalik soetada. Miks nad üksteisest erinevad ja kuidas maitsevad jne. Loo juurde oli vaja teha pilt. Ja mitte lihtsalt riisi hunnikust vaid midagi põnevamat. Seega pöörduti minu juurde.

Mulle anti 7 pakki erinevat riisi, mille erinevuse pidin maksimaalselt esile tooma. Silmaga vaadates sain kohe aru, et, tõsi, riisid on väga erinevad. Ent inimese silm, koostöös eelnevate kogemustega ajus, on eristamise peale vägagi mihkel. Kaamera on masin, tema ei tunne maitset, lõhna ega vormi. Seega sellise pildi tegemine, kus kõik oleks selge, on keeruline.

Otsustasin jaotada riisi poolringjalt sektoritesse, et asi selge oleks. Lisaks otsustasin riisi läbi valgustada, et riisi koostist maksimaalselt rõhutada. Et riisi poolring liiga igav ei oleks valgustasin riisi alt poolt, kasutades radiaalset gradienti (St valguse vähenemist ringjalt).

Gradiendi katsetused:

(Siin lasin välgu otse alt vastu pleksi klaasist valguskasti lage, ent gradient oli liiga äkiline ja samas ristküliku kujuga...)

(Siin sain teipi kasutades gradiendi kuju korda, ent siiski on valguse keskpunkt liiga tugev ning vajub liiga kiiresti tumedaks ära)

(Siin lasin välgu seina põrkega vastu kasti lage ja see hakkas mulle juba meeldima. Mõnus, pehme ja sujuv.)

Altpoolt valgustatuna oleks tumedamad riisid jäänud siluetjad, seega lisasin pealtpoolt ka pehmet täite (fill) valgust. Ja tulemus siis peale poole tunnist riisi sättimist:

(Soovitan sellel pildil klõpsata, et näha riisi detailselt;)

(Sellel võiks ka klõpsata)

Valguseskeem siis selline. (Kunstikooli joonistamise tundides ma väga ei käinud nagu näha:D:D)

Ja nendele, kes kohe üldse ei saa ilma spordi piltideta ka väike valik Uruguai mängu piltidest. Kahjuks midagi suurepärast pildile ei saanud. Spordifoto on nagu kalal käimine. Mõnikord tõmbad esimese viskega puraka välja. Teine päev loobi kasvõi hommikust õhtuni, otsa ei hakka keegi...

Ja viimaseks üks mõnna kaader Eesti koondise treeningust Nõmmel asuvas kilehallis.

The end!

Hoomamatud muutused

2011-03-21T16:58:00.007+02:00

Endine kokk Vjatšeslav "kurikamõrvar" Bajuk mõisteti täna hommikul Harju maakohtus süüdi mõrvas ja mitmes teises kuriteos, karistuseks määrati talle 20 aastat vangistust..

Ma pole varem kohtuotsuse määramise juures olnud. Ent täna sain ma see eest korraliku emotsionaalse shoki. Mees, keda sõbrad-tuttavad toreda poisina meenutavad, sai hakkama 20 aastat vangistust väärt kuritööga.

Mis emotsioonid kohtuotsuse määramisel Bajukki valdasid ei oska vast keegi öelda. See teadmine, et järgmised 20 aastat (mõelge natukene selle aja peale. Mina näiteks olen peaaegu sama palju üldse elanud) istud sa vanglas, kinniste uste ja akende taga. Sinu varasemast elust ei jää mitte midagi järele. Sinu ühe purjuspeaga tehtud vea hind on inimese elu, avalik negatiivne kuulsus elu lõpuni, sinu enda elu devalveerumine ning süütunne, millest sa mitte kunagi lahti ei saa.. Minu 23aastane mõistus ei suuda seda kõike hoomata. Vaevalt, et temagi..

Ma ei tunne talle kaasa. Ta on seda karistust väärt. Ma tunnen kaasa inimestele, kes proovivad panna ennast Bajuki asemele. Mis tunne on seista kohtusaalis, kuulda neid luust ja lihast läbi puurivaid sõnu, viimaseid sõnu vabaduses. Teades, et sinu nägu pildistatakse ja filmitakse selleks, et sind saaks hukka mõista tuhanded.

Pressifotograafiden näeme me igapäevaselt psühholoogiliselt väga rusuvaid sündmusi. See teeb meid tugevamaks ja kogenumaks. Ega muud moodi saakski pressis töötada...

Tööpäev ei lõppe lõpuvilega!!

2011-03-17T20:46:00.007+02:00

Tänase Rocki mängu iseloomustamiseks ajakirjanik minult mängu pilti ei küsi. Mitte kedagi ei koti action pildid, olgu need vinged tahes. Põhiline viimaste sekundite jooksul saadud valusa kaotuse puhul on emotsioon. Millal on emotsioon kõige ilmsem? Loomulikult peale mängu lõppu..

Peale lõpuvile kõlamist jooksid fotograafid tuhat-nelja asju pakkima ja kadusid sekundite jooksul. Kui sulle pakutaks sadat eurot, kas oleks mingi võimalus, et sa ei võta seda vastu? Arvatavasti mitte, kuid miks teised fotograafid terve mängu parimateks hetkedeks jalga lasid? Tööpäev ei lõppe ju lõpuvilega... Vabandan, kui kedagi solvan aga maast leitud super kaadrid tuleks ikka üles korjata. Nii laisk ei saa ka olla, et nö kummardada ei viitsi..

Kõik järgnevad pildid on tehtud peale lõpuvilet:

Minu jutu tõestuseks, hetkel, mil seda blogi postitust kirjutan hakkas üks ajakirjanik pressiruumis kiruma: "Täitsa perses, no mis sa teed? Ainult mängu pildid. Nihukest asja ei ole olemas. Mitte ühtegi pilti mida lehte panna. Kus on Allingu viimase sekundi vise? Kus on need pildid, kus mehed kurvalt istuvad? Mitte midagi, uskumatu!! Joss, kurat, tule meile tööle...")

Vaikus pärast tormi.

2011-03-14T16:12:00.005+02:00

Vabandan lugejate ees, ent suurvõistlused on kurnavad. Kaks nädalat hommikust õhtuni fotosid uhmerdada on küll vahva, ent imeb tohutult energiat. Sestap pole jõudnud viimasel ajal blogisse midagi kirjutada.

Tegelikult on tiitlivõistlused ülimalt kasulikud. Esiteks on seal teistelt fotograafidelt nii mõndagi õppida. Peale Oslot on pea ideid täis ja fotovorm hea. Teiseks saab suurvõistlustel portfooliosse pilte jõudsalt juurde. Kokkuvõttes hoiab Oslo MM minu fotomotivatsiooni mitu kuud üleval. Seega on oodata häid postitusi.

Olen viimase nädala põhiliselt puhanud. Midagi huvitavat pole juhtunud. Lisaksingi siia pilte Oslo viimasest päevast, mis oli kõikidest päevadest ilusaim. Päike paistis, rahvast oli meeletult ning suusatajad tiirutasid rajal kauakaua.

Peatse taaslugemiseni.

Risk fotograafias, lõpetav Mae ja mõnusalt ülbe Northug..

2011-03-04T18:23:00.009+02:00

Tänane päev jagunes kolmeks. Esiteks kahevõistlejate suusahüpped ja fotograafiline julgus. Teiseks Jaak Mae viimane tiitlivõistluste start ning kolmandaks Petter Northugi stiilne ülbitsemine.

Suusahüpped on pildistamiseks paras pähkel. Lihtne on saada igavat pilti aga vinge pildi puhul tuleb riskida. Kuna senini on kahevõistlejad udus hüpanud, siis sellelt MMilt mul hüppe pilte ei olnud. Seega hüppepildi saamine oli peamine.

Katsetasin teiste hüppajate puhul kaasa vedamist, ehk pannimist. Kahjuks 1/180sek säriga saab terava hüppajaga pildi umbes 10% protsendil juhtudest. Kui Nurmsalu pilt oleks olnud see üks kümnest oleks väga vinge olnud, ent ma ei julenud riskida. Tea, kas tegin õige otsuse, kuid spordifoto ongi riskide võtmine arvestusega, et võid jääda tühjade pihkudega.. Seekord sain pildi kätte, ent okas jäi hinge.

(Minu katsealune, norrakas Mikko Kokslien.)

(Kindla peale minek Kaarel Nurmsaluga)

Tänaseks on kindel, et Jack aka Jaak Maele oli see viimane tiitlivõistlus. Teisisõnu võib öelda, et ta lõpetab tippsportlase karjääri. See sündmus sai täna kenasti dokumenteeritud. Jacki viimasest sõidust minu visioon:

(Jacki start)

(Teatepulga üle andmine, mitmes tähenduses..)

(4 märts 2011, kell 13.31 annab Jack ajakirjanikele tiitlivõistlusel viimase intervjuu)

Petter Northug on lahe. Temas on seda, mida suusatamises üldiselt ei ole. Ehk ülbus. Korvpallis on see tavaline, et jõulise dongi järel karjutakse vastasele näkku, näidates sellega oma ülemvõimu. See on sport ja see on adneraliin ja see on võimas. Suusatajad selliseid asju ei tee. Kahjuks.
Kui Marcus Hellner sprindi finaalis Northugile pähe tegi oli rootslane õhku täis. Lehtedes olid pealkirjad, et Northug väsib ja jääb aina kehvemaks. Mille peale näitas Northug, mis ta rootslastest arvab. Täna põrutas ta 300m enne finišhit Hellnerist tuhinal mööda, vahe venis mitmekümne meetriseks. Seejärel hakkas Northug trikitama finisheerides 180kraadise pöördega. Eat that!
Pressikonverentsil valas ta õli tulle, öeldes, et ta plaan oli teha 360kraadi enne finisheerimist, kahjuks oli aega liiga vähe. Aga ta lubas viga parandada tehes järgmine kord kasvõi 720kraadise finishi.
Selle kõige peale hakkasid Rootsi ajakirjanikud Northugi liigses ülbuses süüdistama. "Kas see oli aus mäng?" küsisid ajakirjanikud. Northug vastas, et meil mõlemal oli kaks suuska ja kaks keppi, mis te ise arvate?
Ühesõnaga mida te rootslased vigisete. Northug rõõmustas kümneid tuhandeid ja lisas muidu igavale suusatamisele kuhjaga särtsu. ÄGE!

(One-eighty to gold)

PS! Soovitan piltidel klõpsata, et neid suuremalt näha!

OIOIOI, kui vahva uudis just tuli. Nimelt võitsin ma Aasta Spordifoto 2010 ja sain preemiaks 10 000 eeku. Juheiii!

Sportlane, fotograaf, lugejad, sponsorid.. Ja kuradi Holmenkolleni udu!

2011-03-02T20:25:00.005+02:00

Ei oska ega taha viimastel päevadel blogisse midagi panna. Põhjus lihtne, terve Holmenkollen on kaetud paksu uduga. Kujutage ette prille, mis on hapukoorega kokku määritud. Vot niimoodi näen mina viimasel ajal läbi objektiivi. Või siis, ei näe läbi objektiivi...

(Got milk?)

Mida kaugemalt pildistada, seda rohkem udu/hapukoort jääb kaadrisse. Ehk mida lähemalt saab pildistada, seda parem. Lähedalt pildistamine on seega pigem emotsioonide ja portreede püüdmine. Ja just niimoodi olen ma viimastel päevadel sportlastele lähenenud.

Täna kahevõistluse suusahüpetes neljanda tulemuse saanud Kaarel Nurmsalu tegi fotograafide meele rõõmsaks pakkudes mõnusaid hetki. Terve Otepää juunioride MMi aja "koolitasime" Kaarlit. Kui tal läheb hästi, siis näidaku oma emotsioone ka fotograafidele. Mees on kiire õppija!

Nii ma hakkasingi mõtlema fotograaf/sportlane/lugejad/sponsorid süsteemile. Paljud inimesed vinguvad, et miks neid pildistatakse ning ei ela oma emotsioone välja. Sellega teevad nad kahju, mitte ainult fotograafidele, kes ei saa vajalikke pilte, vaid ka endile.

Sportlase töö on sportida. Kuid selleks, et seda tipp-tasemel teha on vaja raha. Raha tuleb sponsoritelt. Sponsorite logod on sportlaste riietel. Kui sportlane finishis rõõmust hüppab ja kargab saavad fotograafid head pildid. Head pildid lähevad lehte. Lugejad rõõmustavad ning näevad peale sportlase ka sponsorite logosid tema riietel.

(Marit Björgen teenib ainuüksi sponsoritelt miljon eurot aastas. Tema rõõmutantsudel on selles väga suur osa)

Kokkuvõttes, lehte ostetakse rohkem, sponsorid saavad reklaami, tänu millele sportlased saavad rohkem raha ning paremad treeningu tingimused. Paremad treeningu tingimused tähendavad paremat sportlast. Lihtne!

Hea näide sponsorite/fotograafide/raha kooslusest tuligi Kaarel Nurmsalult. Mehel ei ole peasponsorit. Kaarel pani kohale, kus peaksid olema peasponsori logod küsimärgi. Kui Kaarlil läks hästi, ta naeratas ja oli rõõmus (suunaga fotograafide poole), kui tal läks kehvasti näitas ta samuti (fotograafide poole) oma emotsiooni. Pildid on toredad, küsimärk on suurelt näha, kindlasti lähevad pildid mingil hetkel lehte. Mille peale firmad varem või hiljem sponsorlepingu pakkumise teevad. Ehk Kaarlist saab tänu temale endale kunagi Olümpiavõitja ja/või maailmameister!

The famous Holmenkollen fog..

2011-02-28T20:17:00.007+02:00

Täna oli ilus ilm. Kuigi oli kergelt pilves. Kui päikest on läbi pilvede näha, siis see valgus sarnaneb softboxiga. Ehk suunatud (pehme-) hajavalgusega. Mõnna.

Särituse sellise ilmaga saan mina paika nii, et sihin lund ning pildistan + 1,5 EV, ehk umbes poolteist ava ülesäri. Lumi ei kärssa välja ja suusatajate näod on normaalse tooniga.

Igatahes päeva esimesest poolest paar pilti:

Päeva teises pooles sain loa minna "The Beast'i" torni. Kokkuvõttes ei olnud seal üleval nii hirmus midagi. Tundus isegi kuidagi pisikene. Päike paistis ja tuult ei olnud. Üsna mõnus olemine. Kui mina suusahüppaja oleks, siis ma ei viitsiks küll sealt alla tulla.

Siis kui päike metsa taha vajus, kiskus taevas sinakas lillaks. Ootasin umbes pool tundi, kuni taevas ja mägi olid sama heledad. (Päeval on taevas palju heledam, kui mägi. Öösel on taevas must ja mägi on taevast palju heledam. Mingil hetkel on nad võrdsed. See kuldne tund annab alati häid tulemusi). Lisaks tuli viimasel hetkel tuhinaga mäe ümber udu. Turvamees ainult vaatas ja muigas: "And there is the famous Holmenkollen fog. Every evening, same time, same fog...."

...Homseni;)

Õnn soosib tugevaid...

2011-02-27T18:56:00.005+02:00

Norrakad on maailma suurimad vusserdajad/pohhuistid. Eile õhtul ootas 30 ajakirjanikku meedia bussi tervelt tund aega. Eelmine buss sai täis ja järgmist ei viitsitud saata. Kõik foto, tele ja pliiatsimehed olid totaalselt närvis.

Täna hommikul kordus sama jama. Kuna pealtvaatajaid tuli staadionile meeletutes kogustes, siis politsei pani tänavad kinni. Bussid jäid toppama. Meedia bossid hakkasid alles peale mitme tigeda ajakirjaniku mölinat (mis sisaldas rohkem inetuid kui külbulikke sõnu) uut transpordi lahendust otsima. On ikka oinad. Me ei ole siin ei turistid, ega pealtvaatajad- ajakirjandus informeerib tervet maailma ja me peame saama oma tööd normaalselt teha!!!

Lõpuks jõudsin suusavahetusega sõidule pool tundi peale starti. See tähendas seda, et pidin päästma, mis päästa annab ning turvaliselt kõik eestlased pildile saada. Millegi põneva jaoks ei jätkunud aega ega julgust.

Peale suusavahetusega sõitu hakkas mu üks kaamera ERROR 01 näitama. Nimelt olid objektiivi kontaktid tolmused ning kaamera ja objektiiv ei saanud ühendust. Canoni service puhastas paari minutiga kontaktid ja kõik toimis kenasti.

Tuju oli kehva ning justnagu kiuste väänasin pressi keskusesse joostes hüppeliigest. Faking norrakatel on pappi nagu muda ja kõik asjad on maailma kõige kallimad aga teed on lund ja jääd ja auke täis- uskumatu! Igatahes, surusin hambad risti ja lonkasin edasi. Töö vajab ju tegemist. Homme hommikul paistab kui hull asi on. Loodame parimat.

Sita päeva lõpetuseks mõtlesin suusahüppe tiimi võistlust pildistada. Seda selleks, et äkki joppab ning saan blogisse midagigi postitada. Idee oli siis kukkumisi noolida, sest kõik muu on justkui tehtud.

Sättisin ennast mugavalt sisse ja hakkasin maanduvaid hüppajaid sihtima. Poolteist tundi ei juhtunud midagi. Mul ei olnud enne nelja viimast hüpet mitte ainsatki pilti (olin konkreetselt kukkumise peal väljas, seega muu mind ei huvitanud). Kuid siis nagu valatult tuli sakslane Severin Freund ja pani käna.. Mina tulistasin halastamatult nagu homset poleks:

(klikka pildil, et normaalselt pilti näha)

Need on hetked, kus tipp taseme kaamerad tulevad kasuks. Kukkumine kestis umbes 3-4 sekundit ning mina sain sellest umbes 40-50 korralikku kaadrit. Canon Eos 1d mark IV puhver on piisavalt suur, et minu 25mb RAW failid kiiresti endasse mahutada, eelmise Canoni lipulaeva mark III-ga oleks 20kaadri peal puhver täis saanud ja tähtsad hetked maha magatud. Mingi junn kaamera oleks mulle andnud hetkest ehk 10-12 kaadrit, millest kaks oleks teravad olnud.

Paljud ütleksid, et näe, Martinsonil jälle joppas, sai kukkumise peale. Aga õnn soosib tugevaid.. Blogi lugejad kindlasti te mõistate;)

Udused pildid..

2011-02-26T18:52:00.007+02:00

Hommik sarnanes eilsele. Nähtavus oli minimaalne, udu kattis maad ja metsa. Kahevõistlejate suusahüppeid ei olnud üldse mõtet/võimalik pildistada. Otsustasingi rohkem portretisti mängida. Kaks pilti sellest seeriast kannatavad presenteerimist:

(Kaarel Nurmsalu tõuseb uttu..)

(Tänane parim kahevõistleja Kail Piho)

Peale hüppeid toimus naiste suusavahetusega sõit. Udu kogus end veelgi ning võttis lumesajugi kaasa. Täiesti hullumeelne ilm pildistamiseks. Nähtavus oli umbes 15-20m. Seega pildilaviin väga võimas ei olnud.

(Nähtavus minu positsioonilt..)

(..võimaldas teha sellise pildi)

(Kui Marit lähemale tuli jäi minu ja tema vahele vähem udu ning kaadri kvaliteet paranes)

Kahevõistlejate sõidust ühtegi normaalset pilti ei saanud, sest udu oli veelgi tihenenud. Õhtuks andis udu järele ning suusahüppe normaalmäe võistlus toimus OK tingimustes.

Kuna olen mitu päeva suusahüppajaid lendamas pildistanud, siis täna mõtlesin midagi huvitavamat teha. Nimelt ronisin hüppemäe tipu lähedale ning hakkasin leiutama. Hea asi oli see, et ma olin seal ainukene fotograaf, seega need pildid on ainulaadsed:P

Esialgu pildistasin feature'it. Näod, millega need mehed torni lähevad, ütlevad kõik:

(Hilisem võitja Thomas Morgenstern)

(Hilisem pronks Adam Malysz)

(Janne Ahonen enne esimest hüpet..)

(...enne teist hüpet)

(Keskendunud Gregor Schlierenzauer)

(Lumetutt Daiki Ito)

(Lasersilm Simon Ammann)

Hiljem mõtlesin ka mõne mõnusa hüppe pildi teha..

(Andreas Kofler, esimene õhulend hõbemedali suunas)

(Matti Hautamäki ebaõnnestunud hüpe..)

(Thomas Morgenstern oma viimase hüppega kulda võtmas)

Loodame, et homme tõmbab udu uttu..

PS! Kommenteeriga ka ikka.. Tahaks teada, mida kallid lugejad rohkem näha tahavad..

Suusatajad tõmbasid uttu!

2011-02-25T16:47:00.005+02:00

Eilse Vabariigi aastapäeva auks lubasin endale eile ühe õlle. Seda 180 krooni eest. Poolikute lonksudega pidi jooma, et hinnaline märjuke liiga kiiresti otsa ei saaks.

Enne eilse sprindi algust käisime kolleegidega raja läbi. Kohad, kus oleks tahtnud pildistada, olid fotograafidele keelatud ning kohad, kus oli lubatud pildistada olid väga kehvad. Seega ainuke reaalne variant oli finišh.

Finišhi pildid on igavad ja kõikidel sarnased. Sestap ei tahakski eilseid pilte eriti eksponeerida.

(Marit Björgen võidab finaalis. Tore pilt, ent umbes 30 fotograafi said sama kaadri)

(Finišhi joonele paigaldatud remote kaamera andis eile vaid ühe OK kaadri. Sellise pildi said umbes 6fotograafi- juba parem!)

Rääkisin fotograafidele tehtavatest piirangutest ka kolleeg Kari Kuukkaga. Leidsime, et iga aasta viiakse piirdeaiad aina kaugemale ja piirangud on üha karmimad. Kari rääkis, et Garmisch Partenkirchen'i slallirajal oli aastaid tagasi normaalseks pildistamiseks vaja 400mm objektiivi. Siis juba 600mm ja see aasta olid aiad nii kaugel, et ilma 800mm objektiivita seal hakkama ei saanud.

Rajale lähemale pääsevad vaid alaliite fotodega varustavad lepingulised agentuurid, kellelt ka kõik teised "peaksid" pilte ostma. Ka kaamera tootjad saavad kõvasti pappi juurde, kui fotograafid 800mm objektiive (180 000eeku) ostma peavad. Kokkuvõttes on kreatiivsus piiratud, pildid on kõigil sarnased, Canon ja agentuurid saavad rikkamaks.. Vandenõu teooria!?

Täna oli hoopis huvitavam päev kui eile, sest kogu Holmenkollenit kattis tihe udu. Kui paljud fotograafid vigisesid, kuna keeruline on läbi udu pildistada, siis mina kasutasin võimalust teha huvitavaid kaadreid.

Homseni;)

Oslo MM, teine päev: pildistasin end terveks!

2011-02-23T19:02:00.006+02:00

Tänane hommik on maailma halvim. Oslo sita enesetunde MMil pretendeeriks hommikune olek kullale. Oslos on pohmelli tekkimine eestlasele võimatu (õlu baaris 150krooni kanti). Sestap oli viga hoopis eilses külmetamises.

Sundisin end siiski võistluspaika. Peale fotograafide miitingut polnud täna midagi kohustuslikku. Seega sain kohustuste-, seega ka pingevabalt pildistada. Esmalt suusatamise, siis hüpete kvalifikatsiooni. Hetkel on tunne juba parem. Palavikku ei ole.. Pildistasin ennast vist terveks:D

Kui päeva lõpus blogisse üle viie pildi kõlbab panna, olen päevaga rahul. Homseni.

Velkommen til Oslo, ehk suusatamise MM Oslos

2011-02-22T17:58:00.006+02:00

Rännak Oslosse algas kentsakalt. Tallinna lennujaama personal ei lubanud mul fotokotti lennukisse võtta. Põhjus lihtne, 8 lubatud kilo asemel kaalus minu jurakas 22kg. Ehk +14kg. Tagaruumidest kutsuti kohale tähtsam tegelane, kes mõistis ja vabandas: "meil on siin mõned uued töötajad, nad veel ei mõista. Me ei saaks nii väärtusliku koti eest vastutust võtta, seega minge aga!"

Turvakontrolli tegelinski tegi päeva parima nalja, paludes mul kogu tehnika ning juhtmed kotist välja võtta. Peale väikest naerupahvakat sain kahjuks aru, et tegu ei olegi naljaga. Kogu kodune pakkimine kaotas väärtuse. Lollile turvamehele tegin aga tagasi. Ladusin kotist iga viimsegi vidina (alustades kaamerast, lõpetades patareide ja juhtmetega) eeskujulikult ettenähtud karpi. Kogu turvakontrolli läbimine viibis seetõttu oma 10minutit ja inimesed olid turvamehe peale pahased. Turvamees mõistis viga. Punastas. Eks elu õpetab;)

Järgmine nali ilmnes Oslosse jõudmisel. Pooletunnine bussisõit lennujaamast kesklinna maksis 280eeku (selle raha eest saab Eestis kuukaardi:D). Tühi kõht ununes peale toidu hindade uurimist. Tavalise buffeerestorani toidukorra eest küsiti 650eeku, kusjuures jooki selle hinna sisse ei loetud. Keskmine pitsa, ilma joogita, maksis 420eeku. Lõpuks otsustasime vana hea McDonaldsi kasuks, kus tuli eine puhul kukrut kergitada vaid 150 krooni võrra...

Tutvusin mõned minutid ka suusastaadioni ning hüppemäega (hüüdnimega "The Beast"). Kokkuvõttes tuleb kindlasti vinge MM ning ma annan endast parima, et blogi fotodega pidevalt varustada. Stay tuned!

(Selline näeb välja Holmenkolleni suusastaadion)

(Tõestus, et Õhtuleht on kohal!)

"The Beast"

Lõpetuseks, kui te Norras kena näitsikut kohtate, öelge talle: "Jeg elsker deg!" ;)

Mõtestame "turistikad"

2011-02-15T11:37:00.005+02:00

Iga sekund klõpsitakse maailmas tuhandeid fotosid. Enamasti klõpsitakse turistikaid, ehk "tule seisa kuju ees ja naerata." Miks selliseid pilte vaja on? Selleks, et hiljem tõestada, et olen siin ja seal käinud? Tänapäeval on kõik Eiffeli tornis käinud, Hollywoodi silti näinud ja Big Benilt aega vaadanud. No big deal. Tavalise "turistika" point on umbes sama nagu "Dima bõl stjess" bensuka tualeti seinal. Ehk pointi ju eriti ei olegi...

Fotograafia amatööri käes võiks olla ju lõbus, mitte kangutatud dokumentalistika. Lisaks ei viitsi mitte keegi vaadata üksluiseid "turistikaid." Maailm on aina pisem ja eksootika on ühe lennupileti kaugusel, seega kedagi eriti ei huvita, kus keegi käib. Rohkem huvitutakse sellest, mida seal kaugel maal tehti, mis juhtus jne.

Fotograafia on loome, seega ajud tööle, näeks natukene vaeva ja teeks pigem selliseid turistikaid, mis eristuvad. Tunduvalt mugavam (vähem piinlikum) on näidata inimestele fotoalbumit, mille sirvimisel vaataja magama ei jää. Ehk tekib sirvijale isegi väikene naerulaadne asjandus, mis tähendab seda, et pildid lähevad talle korda ja see ongi ju kogu fotograafia point..

(Puudega Rootsis)

(Golden Gate sild San Franciscos)

(Hierarhia)

(San Francisco tänavad)

(Mitch Buchannon Venice Beachil)

(Põgenemine Alkatrazist)

Kas tuju läks natukenegi paremaks??